Inimene vajab inimest. Armastuseks ja sugu jätkamiseks, sõpruseks ja soojadeks suheteks, ühise kogemuse saamiseks ja üksteise toetamiseks, suhtlemiseks ja koos tegutsemiseks, arenemiseks ja küpsemiseks. Me kõik ei saa ilma teiste inimesteta. Me kõik oleme üksteise jaoks olulised. Ja veel enam: lõpuks, pärast kõiki maailma katsumusi, mis nagu küllusesarvest valguvad inimeste
Paljud mehed ja naised on siia tulnud suure missiooniga. Lihtsalt meeste “suurus” ja naiste “suurus” väljenduvad erinevalt. Naised ei ela tavaliselt plaanides, mis ulatuvad sajandite ja aastatuhandete taha, isegi siis, kui naises on palju mehelikku energiat ja ta on organiseeritud ning süsteemne. Naiste tugevus on teises kohas. Naised on oma
Räägime naisest, kes armastab kõrvadega. Ja sellest, kellele sõnu enam vaja ei ole. Öeldakse, et naine armastab kõrvadega. Ja see toimib kuni teatud seisundini. Sama moodi toimib idee „kasvatada temast mees“. Ka päästja rollil on oma koht. Siin ei ole hukkamõistu. Siin on küsimus sisemisest toetusest ja terviklikkusest. Kui sul
Kui sa loed sõnu „karmasuhe”, „hingesugulane”, „kaksikleek”, siis on lihtne minna segadusse või hakata otsima üht ainsat õiget silti. Ma kutsun sind aga vaatama teistpidi: mitte siltide poole, vaid selle poole, mida su hing ja keha kogevad. Sest iga suhe jätab sinusse jälje — ja see jälg ütleb sageli ausamalt
Miks on “ärkaval” või teadlikumal hingel raske leida resonantsi maailmas, kus enamik elab veel peavoolu järgi? See on justkui ärkvel olemise üksildus keset veel magavat maailma. Kui inimene kasvab ja tema teadlikkus süveneb, siis muutub tal sageli keeruliseks leida partnerit või “oma inimesi” tavalises keskkonnas. Mitte sellepärast, et temaga oleks
Inimeste maailmas võib sageli märgata, et partnerid kohtuvad omavahel kandes endas justkui samade suguvõsajoogede kaja. Teadlased toovad selle ettevaatlikult esile, nimetades seda esivanemate geneetiliseks sarnasuseks. Selline seletus on väline tõlge millelegi palju ürgsemale – päritolumälule, mis liigub läbi aja, otsides lõpetatust. Kui kaks olendit tunnevad seletamatut tõmmet ning äratundmine tuleb
Deprivatsioon (ladina keelest deprivatio – ilmajätmine) on psühholoogiline ja sotsiaalne seisund, kus inimesel puudub võimalus rahuldada oma põhilisi vajadusi piisaval määral ja piisavalt kaua. See ei ole lihtsalt ajutine puudus, vaid pikaajaline seisund, mis võib tõsiselt mõjutada inimese vaimset ja füüsilist tervist ning arengut. Deprivatsioon nagu hinge nälgimine, kus oluline
Uues ajas, kus esikohale tõuseb iga hinge ainulaadsus tema inimliku väljendumise kaudu, on muutunud inimestevahelise vastastikuse tõmbe tingimused paarisuhetes. Kui eelmises „kannatavas“ ajastujärgus kehtis seadusena vastandite tõmme – me õppisime mõistma ja armastama meist erinevaid inimesi, saime kogemuse kompromissidest või võitlusest, nägime suhete probleemide kaudu oma teadvustamata motiive ja programme
„Viia inimene hüsteeriani ja siis süüdistada teda hüsteerilisuses. Rikkuda teise inimese piire ja seejärel hukka mõista tema viha väljendamise eest. Näidata üles südametust, kui sa ei toeta vägivalla ohvrit siis kui teda rünnati, ja süüdistada teda tema vigades. See ongi gaslighting. Miks see nähtus eksisteerib. Sest ühiskonnas on piirid hägused.
Kogu selle olukorra teravusest hoolimata algab probleemi lahendamine tunnistamisest, et ema ja täiskasvanud lapse vahelistes suhetes on midagi rasket. Siin on kasutu moraali lugeda. Inimesed ei taha suhelda, kui see on ebameeldiv, talumatu, võtab jõudu. Seal võivad olla solvumine, viha, valu, hirm, kurbus, hüljatuse ja ebaõigluse tunne. Ja kogu selle
