Miks on “ärkaval” või teadlikumal hingel raske leida resonantsi maailmas, kus enamik elab veel peavoolu järgi? See on justkui ärkvel olemise üksildus keset veel magavat maailma. Kui inimene kasvab ja tema teadlikkus süveneb, siis muutub tal sageli keeruliseks leida partnerit või “oma inimesi” tavalises keskkonnas. Mitte sellepärast, et temaga oleks
Inimeste maailmas võib sageli märgata, et partnerid kohtuvad omavahel kandes endas justkui samade suguvõsajoogede kaja. Teadlased toovad selle ettevaatlikult esile, nimetades seda esivanemate geneetiliseks sarnasuseks. Selline seletus on väline tõlge millelegi palju ürgsemale – päritolumälule, mis liigub läbi aja, otsides lõpetatust. Kui kaks olendit tunnevad seletamatut tõmmet ning äratundmine tuleb
Deprivatsioon (ladina keelest deprivatio – ilmajätmine) on psühholoogiline ja sotsiaalne seisund, kus inimesel puudub võimalus rahuldada oma põhilisi vajadusi piisaval määral ja piisavalt kaua. See ei ole lihtsalt ajutine puudus, vaid pikaajaline seisund, mis võib tõsiselt mõjutada inimese vaimset ja füüsilist tervist ning arengut. Deprivatsioon nagu hinge nälgimine, kus oluline
Uues ajas, kus esikohale tõuseb iga hinge ainulaadsus tema inimliku väljendumise kaudu, on muutunud inimestevahelise vastastikuse tõmbe tingimused paarisuhetes. Kui eelmises „kannatavas“ ajastujärgus kehtis seadusena vastandite tõmme – me õppisime mõistma ja armastama meist erinevaid inimesi, saime kogemuse kompromissidest või võitlusest, nägime suhete probleemide kaudu oma teadvustamata motiive ja programme
„Viia inimene hüsteeriani ja siis süüdistada teda hüsteerilisuses. Rikkuda teise inimese piire ja seejärel hukka mõista tema viha väljendamise eest. Näidata üles südametust, kui sa ei toeta vägivalla ohvrit siis kui teda rünnati, ja süüdistada teda tema vigades. See ongi gaslighting. Miks see nähtus eksisteerib. Sest ühiskonnas on piirid hägused.
Kogu selle olukorra teravusest hoolimata algab probleemi lahendamine tunnistamisest, et ema ja täiskasvanud lapse vahelistes suhetes on midagi rasket. Siin on kasutu moraali lugeda. Inimesed ei taha suhelda, kui see on ebameeldiv, talumatu, võtab jõudu. Seal võivad olla solvumine, viha, valu, hirm, kurbus, hüljatuse ja ebaõigluse tunne. Ja kogu selle
Lähedastes suhetes on hetki, mis valusalt kõrvetavad. Mitte tülid ega konfliktid, vaid vaikselt, kuid kindlalt öeldud keeldumised. Sa pakud veeta nädalavahetuse koos, aga tema ütleb: “Ei saa, mul on teised plaanid.” Sa tahad südamest rääkida, aga ta eemaldub: “Mitte praegu, ma olen väsinud.” Sa palud abi, ja vastuseks kuuled: “Ma
Me eksisteerime maailmas, kus kõik on omavahel seotud, kus puudub hea ja halb. Kõik on Looja tahtel jumaliku ilming ja organiseeritud voolude põimumiseks, et luua mitmekesine kogemus. Seega, kui inimene on oma soovide või mittesoovide seisundis, on see samuti kogemus. Kogemus tekib praeguse seisundi ja soovi vahelisest erinevusest. See erinevus
Teie teine pool leiab teid siis, kui olete selleks valmis. Universum teab selleks sobivat aega ning see kohtumine juhtub sõltumata sellest, mida te tahate. Seetõttu, kui tundub, et olete valmis ja otsite hoolsalt seda „õiget“ inimest, kuid miski ei õnnestu, on sellel mitu põhjust. See võib tunduda rumalusena, kuid te
Tänapäeval on see ühiskonnas peaaegu norm. Tema ja tema räägivad kõigiga, aga mitte teineteisega. Põhjustest ei hakka rääkimagi. Või veel mitte. Räägime tagajärgedest. Me kõik juba teame, et nii naisel kui mehel on teatud “sõnavaru”, mis neil on vaja päeva jooksul välja rääkida. Teadlaste sõnul on meestel see umbes 7000
