Sisemine autoriteet ei ole sama, mis egoistlikud tahtmised

Kui inimene jõuab enda sisemise suveräänsuseni, hakkavad tema huvid liikuma tema sisse. Need on seotud  tema enda heaoluga ja hakkavad teenima tema sügavamat hüve. Sisemine autoriteet ei tähenda ego ega isiksuse impulssidele jälgimist. See on hoopis võime valida seda, mis on sulle päriselt heaks. Sisemine autoriteet on seotud mitte ainult vabadusega valida, vaid ka vastutusega selle valiku eest.

Kui on olemas nõuded, saad vaadata, kas sa vastad neile või mitte. Kui on reeglid, saad kontrollida, kas sa neist kinni pead. Kui keegi avaldab oma arvamust, saad otsustada, kas oled sellega nõus või mitte. Selles on oma selgus. Aga samal ajal tekib sõltuvus.

Kui inimene on harjunud niimoodi elama, kujuneb välja selline olukord: kõigepealt hakkad märkama mis on  sinu jaoks õige, kas sa vastad sellele mida oled valinud, siis edasi kuidas sa oma valikutele reageerid , kuii kinnitus on saadud siis pöördud jälle tagasi välise maailma poole. Sissepoole pöördumine tähendab kogu selle ahela ümberkujundamist. Mitte lihtsalt seda, et inimene ei kuula enam teisi, vaid seda, et  ta ise muutub keskpunkt, millest lähtudes ta otsuseid teeb ja oma elu kujundab.

Miks on raske loobuda välisest autoriteedist?

Oluline on mitte segi ajada sisemist autoriteeti vajadusega kõik väline kõrvale lükata. See ei tähenda, et nüüd ei ole enam vaja kedagi kuulata, midagi lugeda ega kellegi arvamust arvesse võtta. See, mis asub väljaspool sind, ei kao ega muutu tähtsusetuks. See lihtsalt ei ole enam ainus keskpunkt, mida sa enas  ümber ehitad. Sa võid kuulata teiste arvamust, lugeda infot, küsida nõu, kuid otsustamise ja valikud teed sina ise.

Sisemine usaldus..

Järgmine samm on usalduse taastamine iseenda vastu.Sa juba võtad otsuseid vastu ise, kuid samal ajal sõltud veel välisest kinnitustest oma väärtuse kohta.

„Ma olen hea tüdruk, kui ma käitun nii.”
„Ma olen hea ema, kui ma teen just seda”
„Ma olen väärtuslik ühiskonnaliige, kui ma teen nii.”

Igas sellises lauses on väärtus seotud tingimusega: selleks, et tunda oma väärtust, on vaja saada mingit sisemist kinnitus. Tekib suletud ring: sa püüad pidevalt vastata tingimustele, et säilitada tunnet, et oled väärtuslik.

Paljud tahavad jõuda tingimusteta seisundini, kuid see lahti sidumine välisest ja pöördumine sisemisse osutub sageli väga keeruliseks.Sest tingimuslikkus võib olla väga sügavalt igapäevaellu juurdunud. Kuidas siis nii teha, et need tingimused kõrvale jätta ja samal ajal jääda heaks emaks, heaks tüdrukuks, heaks ja väärtuslikuks ühiskonnaliikmeks ilma tingimusteta? Küsimus ei ole selles, kuidas minna seisundist „ma olen halb” seisundisse „ma olen hea”.

Küsimus on pigem selles, kuidas lõpetada oma väärtuse sidumine mis tahes tingimustele vastamisega. Sa võid olla hea ema, täita oma kohustusi, areneda, hoolitseda teiste eest, teha seda, mida sa õigeks pead. Aga need teod ei pea enam olema tõendiks, et sa oled armastust või austust väärt. Sinu väärtus ei sünni enam sellest, et sa täidad kellegi ootusi.
See saab hakata kasvama seestpoolt, sellest vaiksemast kohast, kus sa tead, et sinu olemus ei vaja pidevat tõestamist.