Sa kardad veel kord midagi öelda, sest sellest võib alata skandaal. Sa oled lõpetanud abi küsimise, sest vastuseks kuuled: “Sa oled alati rahulolematu.” Sa tunned süüd ilma põhjuseta, kahtled oma adekvaatsuses, kõnnid justkui kikivarvul ja oled ikkagi lõpuks süüdi. Aga pärast iga tüli muutub ta õrnaks, palub vabandust, teeb kingitusi ja sa mõtled: “Näed, ta on ju hea. Ma mõtlesin selle kõik ise välja.”

See ei ole “keeruline iseloom”. See on klassikaline väärkohtlemise tsükkel. Ja see ei näe alati välja nagu löögid või karjumine. Sageli on väärkohtlemine hoopis alavääristamine, gaasivalgustamine — “sulle ainult tundus nii”  täielik kontroll, põhjuseta armukadedus, majanduslik surve ja sinu vajaduste eiramine. Sa ei märkagi, kuidas harjud selle seisundiga, sest väärkohtlemine hiilib ellu järk-järgult, nagu mürk väikestes annustes.

Miks sa ära ei lähe? Mitte sellepärast, et sa oled nõrk. Vaid sellepärast, et väärkohtlemine lõhub enesehinnangut. Sa ei usu enam, et võid olla õnnelik. Sul on hirm — hirm üksinduse ees, hirm mitte hakkama saada, hirm, et ta teeb veel rohkem haiget. Ja lisaks töötab vale lootus: “Ta muutub.” Kuid aeg ei ravi väärkohtlemist. Aeg ainult süvendab sõltuvust sellest suhtemustrist.

Mis sinuga ohvrina toimub? Sa kaotad kontakti iseendaga ega saa enam aru, mida sa tegelikult tahad. Sinu keha elab kroonilises stressis, hormonaalne tasakaal võib häiruda, võivad tekkida terviseprobleemid, millele arstid ei leia selget põhjust. Sa väsid, vihastad, kannatad — aga süüdistad ikkagi ennast.

See on lõks. Kuid sellest lõksust on väljapääs.