Kujutame ette naist, kelle perekonnas on põlvest põlve edasi antud meeste suhtes umbusku, lugupidamatust või isegi põlgust. Ta on kuulnud või näinud lapsepõlvest saadik, et meestega tuleb olla väga ettevaatlik, sest nad võivad haiget teha, neid ei saa usaldada ja neid tuleb pidevalt kontrollida. Kust selline hoiak tuleb? Võib olla mõtles nii ema. Võib olla käitus isa nii, et ema kinnitas oma kogemust ja andis selle edasi tütrele. Võib olla mõtles samamoodi vanaema. Ja kui isa tüdruku elus üldse ei olnud, pidi ta sageli uskuma seda, mida ema temast rääkis. Aga kas ema rääkis temast midagi head?

Täiskasvanuks saades teab tüdruk juba ette, mida meestelt oodata. Ta ootab seda, mis on talle tuttav. Mõnikord tundub, nagu valiks ta alateadlikult just selliseid mehi, kes kinnitavad tema sisemist uskumust, ja ei märka neid, kes võiksid olla teistsugused. Kui naise sees on veendumus, et mees peab talle haiget tegema, siis võib ta hakata seda igas suhtes otsima. Aastaid hiljem võib ta öelda, et nägi kohe alguses, et tulevane abikaasa joob palju, ei taha töötada, käitub halvasti või isegi tõstab kätt. Ta uskus, et mees muutub. Aga sügaval sisimas võis ta just sellist kinnitust oma vanale mustrile oodata.

Kui ta leiab mehe, hakkab ta teda pidevalt jälgima. Kui mees tundub hea, ootab ta hirmu ja pingega, millal ta lõpuks oma „tõelise näo“ näitab. Ja ükskõik kui hea inimene ta on, varem või hiljem teeb ta vea. Kõik inimesed teevad vigu.Ta võib osta valed õunad, jätta nõud pesemata, magada maha olulise kohtumise või rääkida naise emaga valel toonil. Ja naise jaoks võib sellest saada suur draama. Ta mõtleb: „Ma teadsin seda! Ta teeb seda meelega! Ta tahab mulle haiget teha!“ Tegelikult kinnitab olukord lihtsalt tema vana sisemist uskumust.

Peremustrid ja tunnustuse puudumine

Teine pool on see, et selline naine ei pruugi osata meest hea eest tunnustada. Ta ei ole seda kodus näinud. Kui mees toob lilli, võib ta öelda vaid, et talle meeldivad hoopis teised lilled. Ta ei tea, kuidas rõõmustada, kuidas kingitust vastu võtta ega kuidas tunda, et ta on seda väärt. Tema tunded tulevad nähtavale peamiselt siis, kui mees eksib. Muul ajal on ta külm, kinnine või vaoshoitud.Mees vajab aga suhtes emotsionaalset kontakti. Ta vajab märkamist, soojust ja tagasisidet. Kui ta saab naiselt tugevaid emotsioone ainult siis, kui teeb vea, võib vigu hakata alateadlikult rohkem juhtuma. Nii tekib omamoodi negatiivne kinnistamine. Aja jooksul võib isegi hea mees muutuda väsinuks, kaitsvaks või eemalolevaks. Lilli jääb vähemaks, abi jääb vähemaks, sest tema pingutused ei too rõõmu ega soojust.

Mõne aasta pärast jõuab naine oma vana järelduseni: „Mehed ongi kõik ühesugused. Nad ei kingi lilli, ei aita kodus, teevad kõik meelega ja põhjustavad valu.“ Mõnikord võib mees tõesti käituda valesti. Kuid sageli on mõlemad sattunud mustrisse, mida nad ei oska teadvustada ega muuta. Võib olla kasvas ka mees peres, kus ema põlgas isa, kuid poega hellitas ja kaitses. Kui naisel on sügav uskumus, et meest ei saa usaldada, ja ta kasvatab poega selles hoiakus, võib pojal olla raske kujuneda terve enesehinnanguga meheks. Ta võib kas hakata oma mehelikkust eitama või muutuda ise valu allikaks nii emale kui ka tulevastele naistele.

Kuidas sellises suhtes mees end tunneb?

Kujuta hetkeks ette, mis tunne on olla mehe rollis suhtes, kus naine alateadlikult usub, et kõik mehed on ebausaldusväärsed, ja ootab sinult pidevalt eksimust.Elada inimesega, kes kardab, et oled samasugune nagu tema mineviku mehed. Ta jälgib sind pinges olekus, justkui ootaks, millal sa komistad. Sa tunned tema usaldamatust, hirmu ja sisemist pinget. Ja iga sinu viga näib kinnitavat tema veendumust.Sellises olukorras on väga raske armastust hoida. Mõnikord tundub, et ainus viis teda rahustada on lahkuda, sest siis saab ta öelda: „Näed, ma teadsin.“

Sellised uskumused võivad kanduda edasi põlvest põlve: emalt tütrele, vanaemalt emale, lapsepõlvest täiskasvanuellu.Kuni inimene seda mustrit ei märka, on seda raske muuta. Aga kui ta hakkab seda teadvustama, tekib võimalus valida teisiti.Siin ei ole vaja müstikat. Kõik on üsna lihtne: see, mida laps näeb, kuuleb ja tunneb oma esimestel eluaastatel, võib mõjutada tema suhteid kogu ülejäänud elu.Tervenemine algab hetkest, kui inimene küsib endalt:Kas ma näen praegu inimest sellisena, nagu ta tegelikult on, või vaatan teda läbi vana perekondliku valu?