Kas on Sinul kah oemas sellised mõtted: Ma saan aru, et ma peksan end pidevalt maha. Aga kui ma lõpetan enda peale vihastamise, siis ma ei tee üldse midagi. Justkui õpiksite, töötaksite, hoolitseksite lähedaste eest ja viiksite alustatu lõpuni ainult seetõttu, et te ei ole endaga rahul. Aga niipea kui see rahulolematus kaob, kaob ka soov midagi teha. Aga kuhu siis selles enesepildis jäävad teie huvi, soovid ja see, mis on teile päriselt oluline?

Tuletage meelde mõnd asja, millega te tegelesite täieliku innustusega. Te tahtsite aru saada, kuidas miski töötab. Otsisite vastust, proovisite, tulite tagasi selle juurde, mis esimesel korral ei õnnestunud. Teil ei olnud vaja endale iga kord öelda: „Kui saamatu sa küll oled.” Teid huvitas õppida, mõista, teha, proovida uuesti.bVõi siis te valmistate midagi kallile inimesele. Valite kingitust, mõtlete kohtumise välja, otsite viisi, kuidas rõõmu valmistada. Teid liigutab soov oma armastust väljendada. Selleks ei olnud vaja end enne ebapiisavaks kuulutada. Teil on juba olemas kogemus tegutsemisest, mis sünnib huvist, hoolimisest ja omaenda valikust. Aga seda kogemust on lihtne kahe silma vahele jätta.

Samas jääb hästi meelde midagi muud: panin asja kogu aeg edasi, sõimasin ja kritiseerisin end läbi, lõpuks tegin ära.

Ja tasapisi hakkate usaldama survet rohkem kui iseennast.

„Kui mind ei tagant ei sunnita, siis ma ei taha midagi teha.”
„Kui ma luban endal rahul olla, siis ma jään seisma.”
„Kui ma ei nõua, siis arengut ei tule.” “Ma ei tohi puhata”

Aga siin on oluline eristada kahte erinevat asja:

1. te tahate töövõi midagi hästi ära teha

2. te tahate selle töö või tegevuse abil tõestada, et te ise midagi väärt olete ja kontrollida ennast.

Väliselt võivad need tegevused olla samad. Te valmistute, õpite, kontrollite tulemust. Erinevus muutub nähtavaks siis, kui miski ei lähe plaani järgi.Kui eesmärk on midagi uut omandada, siis raskus näitab, mida teil on veel vaja õppida. Aga kui te tõestate tulemuse kaudu oma väärtust, siis raskus hakkab tähendama: „Ma ei ole jälle piisavalt hea.” Siis muutub isegi väike ülesanne teie kui terviku proovikiviks.Ja küsimus ei ole enam ainult sisemise hääle karmuses. Küsimus on selles, miks teie õigus enda vastu hästi tunda sõltub sellest, kuidas teil läks. Kuni see tingimus kehtib, ühest edust ei piisa. Homme on vaja järgmist.

Te lõpetasite töö, aga kodused asjad on veel tegemata. Aitasite ühte inimest, aga ütlesite ära teisele. Te oskate palju, aga kindlasti on kusagil keegi, kes oskab rohkem. Oma väärtust tuleb ikka ja jälle tõestada. Eneseväärtustamine muudab seda põhja, millele te oma suhte iseendaga ehitate. Te säilitate oma eesmärgid, aga lõpetate iga tulemuse muutmise oma väärtuse tõestuseks.Te võite austada end sellisena, nagu te täna olete, ja samal ajal tahta õppida seda, mida te veel ei oska.

Te võite väärtustada oma tööd ja näha, mida selles on vaja parandada. Te võite valida arengu, sest see on teile oluline, mitte sellepärast, et praegune teie ei kõlba mitte kuhugi. See ei tähenda, et kõik asjad muutuvad meeldivaks. Alles jäävad rutiin, tähtajad ja kohustused. Vahel tuleb pingutada isegi siis, kui ei taha.Aga selleks on teil ka teisi põhjuseid: kokkulepped, hool tuleviku pärast, valitud eesmärk, vastutus inimeste ees.

Kas rahulolematus iseendaga peab siis tõesti juhtima kõike, mida teete?! Tasapisi muutub ka küsimus, millega te mingi tegevuse juurde asute.Selle asemel, et küsida: „Mida ma veel pean tegema, et lõpuks piisavalt hea olla?” tekib küsimus: „Mis on minu jaoks oluline ja kuidas ma tahan selles osaleda?” Te ei pea loobuma arengust. Te võite lõpetada arengu kasutamise tingimusena, et enda vastu hästi suhtuda.