Aga selleks, et seda häält kuulda, tuleb peatuda. Ja see ei ole alati lihtne. Sest hinge hääl ei räägi tavaliselt sõnadega. Ta ei karju üle mõtete, ei sunni ega nõua. Ta on pigem vaikne tunne, soe äratundmine, kerge sisemine liikumine. Ta tuleb läbi keha, läbi rahu, läbi rõõmu, läbi selle, mis teeb meid elusamaks.

Seda tunnet tuleb õppida märkama.

Ja just siin tekibki raskus. Meie igapäevane elu on üles ehitatud nii, et me oleksime pidevalt millegagi hõivatud. Töö, kohustused, kodused tegemised, pere, uudised, telefon, sõnumid, plaanid, mured. Kõik justkui tõmbab meid endast eemale — väljapoole. Me vaatame, mida teised teevad, mida teised ootavad, mida ühiskond õigeks peab, mida peaks saavutama, milline peaks olema “õige elu”.

Paraku juhtub sageli nii, et inimene, kes on juba õppinud ennast kuulama, oskab oma elu korraldada nii, et tal jääb aega iseendale. Tal on ruumi vaikuseks, taastumiseks, sisemiseks ühenduseks. Aga inimene, kellel oleks seda sisemist kuulamist kõige rohkem vaja, on tihti hõivatud kõigega peale vaikuse. Ta küsib palju küsimusi, otsib vastuseid väljastpoolt, loeb teiste mõtteid, võrdleb, analüüsib, teeb järeldusi, tsiteerib autoreid — ja samal ajal täidab oma päevad lõputute kohustustega. On ju vaja töötada, teenida, koristada, süüa teha, pesta, organiseerida, vastata, hoolitseda ja veel midagi ära teha.

Nii võibki inimene märkamatult teha kõik selleks, et mitte jääda iseendaga kahekesi. Praegu on väga oluline aeg peatuda ja astuda välja harjumuspärastest rollidest ning mängudest. Nendest mõtetest, mis keerlevad pidevalt ümber küsimuste: kuidas rohkem saavutada, kuidas saada edukaks, kuidas leida partner, kuidas luua pere, kuidas kasvatada lapsi, kuidas teha karjääri, kuidas saada tunnustust, staatust, austust kolleegidelt, sugulastelt või sõpradelt.

Kõik need teemad võivad olla olulised. Kuid nende kõrval ei tohi kaduma minna kõige lihtsam ja kõige olulisem küsimus: mida mina tegelikult tunnen? Võta kasvõi kümme minutit päevas. Istu rahulikult maha, tee endale tass aromaatset teed ja küsi endalt ausalt: mis mulle üldse meeldib? Kuhu ma tegelikult tahaksin minna? Kas ma tahan minna moekasse puhkusepaika sellepärast, et kõik sinna lähevad, või tõmbab mind hoopis väike küla, metsarada või koht, kus ma lapsena õnnelik olin?

Küsi endalt: kas ma tahan tõesti igal nädalavahetusel kohtuda inimestega, kellega ma kohtun harjumusest? Või tahaksin ma hoopis minna metsa, jalutada vaikuses ja kuulata iseenda mõtteid? Mis mulle minu töös päriselt meeldib? Kas ma töötan seal, sest see toidab mind sisemiselt, või sellepärast, et seda peetakse prestiižseks, turvaliseks või “õigeks”? Need ei ole alati lihtsad küsimused. Aga need on ausad küsimused.

Pühenda iga päev mõni minut sellele, et olla vaikuses iseendaga. Ilma telefonita. Ilma vajaduseta kohe midagi lahendada. Ilma kohustuseta olla tubli, kasulik või produktiivne. Lihtsalt kuula ennast. Märka, millistest mõtetest sul hakkab kergem. Ja milliste mõtete juures tekib tunne, et õhk saab otsa. Pane tähele, mis teeb su keha pehmemaks ja rahulikumaks. Kuidas soe pleed mõnusalt õlgu embab. Kuidas kummelikimp laual silma rõõmustab. Kuidas vaikne hommik, tass teed või hetk akna juures võib tuua rohkem selgust kui kümned välised nõuanded.

Sinu hing räägib sinuga sageli just läbi väikeste aistingute. Läbi selle, mis toob rahu. Läbi selle, mille juures sa tunned, et saad jälle hingata. Läbi selle, mis ei sunni, vaid kutsub. Läbi selle, mis ei tekita pinget, vaid avab sind. Leia oma tunne. Leia oma vaikus. Leia see õrn sisemine äratundmine, mille kaudu sinu hing püüab sinuga vaikselt rääkida. Võib-olla ei tule vastused kohe. Aga kui sa hakkad endale iga päev natukenegi ruumi andma, muutub sisemine hääl selgemaks. Ja ühel hetkel märkad, et sa ei ela enam ainult ootuste, hirmude ja harjumuste järgi. Sa hakkad elama rohkem iseendast lähtudes.

Ja see ongi algus.