Vahel võib tunduda, et teete kõik õigesti: loete enesearengu raamatuid, visualiseerite, kirjutate soove üles, töötate oma traumadega ja püüate mõelda positiivselt. Kuid soovitud tulemust ikkagi ei tule. Raha justkui kaob käest, suhted ei liigu soovitud suunas ja energiat jääb aina vähemaks.

Miks nii juhtub?

Sageli ei ole põhjus selles, et teete liiga vähe. Põhjus võib olla selles, millisest sisemisest seisundist te seda kõike teete.

Kui tegutsed puudulikkuse tundest, loob elu juurde puudust

Me oleme harjunud arvama, et elu muutmiseks tuleb rohkem pingutada, rohkem soovida ja rohkem praktikaid teha. Kuid kui kõige selle taga on sisemine tunne „mul ei ole“, siis just seda tunnet hakkabki elu peegeldama.Kui püüate justkui sundida universumit andma teile seda, mida soovite, võib teie sisemine sõnum olla hoopis: „Mul on sellest puudus.“ Ja reaalsus vastab sellele mitte sõnade, vaid teie seisundi järgi. Seetõttu ei pruugi isegi kõige ilusamad soovid töötada, kui nende taga on hirm, ärevus, kannatamatus või tunne, et ilma selle tulemuseta pole te piisav. Väljapääs ei ole alati selles, et teha rohkem. Sageli algab muutus sellest, et hakkate märkama teisiti.

1. Te tegutsete puudulikkuse seisundist

Esimene põhjus, miks soovitud tulemust ei tule, on tegutsemine puudulikkuse tundest. Inimene võib öelda: „Ma tahan küllust“, kuid sisemiselt tunda: „Mul ei ole piisavalt. Ma jään hiljaks. Ma pean selle kiiresti saama.“ See loob pinge. Ja pinge ei ava, vaid sulgeb.

Puudulikkuse seisundis on raske näha võimalusi, kuulata sisetunnet või teha rahulikke otsuseid. Inimene hakkab tegutsema hirmust, mitte usaldusest. Ta justkui liigub edasi, kuid sisemiselt kinnitab endale kogu aeg, et midagi on puudu.Esimene samm on ausalt märgata: kas ma liigun praegu armastusest ja inspiratsioonist või hirmust ja puudulikkuse tundest?

2. Te püüate kontrollida seda, mida pole võimalik kontrollida

Teine põhjus on liigne kontroll. Me tahame teada, millal, kuidas ja kelle kaudu soovitud tulemus tuleb. Tahame garantiisid, tähtaegu ja kindlustunnet. Aga elu ei tööta alati lineaarse plaani järgi. Mõnikord ei vasta reaalsus mitte meie pingutusele, vaid sisemisele sagedusele sellele, millises seisundis me elame, mõtleme, tunneme ja valikuid teeme.

Kui inimene püüab kõike kontrollida, võib ta hoopis blokeerida selle, mis tahab tulla loomulikumal viisil. Kontrolli taga on sageli hirm: hirm eksida, hirm kaotada, hirm jääda ilma.Selle asemel, et kõike jõuga juhtida, tasub õppida end häälestama rahulikumasse seisundisse. Küsida: „Mis on minu järgmine lihtne samm?“ mitte „Kuidas ma kogu elu kohe ära lahendan?“

3. Te ei märka märke ja võimalusi

Kolmas põhjus on see, et inimene võib olla nii tugevalt oma ootustes kinni, et ei märka võimalusi, mis tulevad teisel kujul. Ideed võivad tulla, aga te lükkate need edasi. Õiged inimesed võivad ilmuda, aga te ei näe neis võimalust. Sisemine tunne võib sosistada, kuhu liikuda, kuid mõistus ütleb: „Hiljem“, „See pole loogiline“, „Ma pole valmis“.

Nii võib inimene justkui magada ärkvel olles ja oma võimalustest mööda minna. Elu räägib meiega sageli väikeste märkide kaudu: korduvad mõtted, ootamatud kohtumised, sisemised impulsid, soov midagi proovida, tunne, et vana tee enam ei kanna. Kui neid märgata, võib hakata avanema hoopis uus suund.

Muutus algab sisemisest seisundist

Kui tulemust ei tule, ei tähenda see, et olete läbi kukkunud. Võib-olla on vaja lihtsalt peatuda ja vaadata, millisest kohast te tegutsete.

Kas teie soov tuleb rahust või paanikast?
Kas te loote küllust või kardate puudust?
Kas te kuulate elu või püüate seda kontrollida?
Kas te märkate võimalusi või ootate ainult ühte kindlat vormi?

Kui sisemine seisund muutub, hakkab muutuma ka see, kuidas te näete ennast, oma valikuid ja võimalusi. Ja just sealt võibki alata tegelik muutus  mitte suuremast pingutusest, vaid sügavamast kohalolust, usaldusest ja selgemast ühendusest iseendaga.