Maailm muutub kiiresti. Paljud vanad arusaamad, eesmärgid ja süsteemid, millele inimesed on kaua toetunud, hakkavad tasapisi oma tähendust kaotama. Üha rohkem inimesi võib märgata, et ainult materiaalse ellujäämise, võistlemise ja pideva tõestamise peale ehitatud elu ei anna enam sisemist rahu ega tõelist täitumust.

Selline äratundmine võib olla paljude jaoks raputav. Kui inimene on aastaid uskunud, et tema väärtus sõltub saavutustest, positsioonist, õigeks olemisest või teiste ootustele vastamisest, võib vana maailmapildi murenemine tuua kaasa segadust ja ebakindlust. Kuid need, kes on seda muutust enda sees varem tundnud, saavad oma rahu ja kohaloluga aidata seda üleminekut pehmemaks muuta.

Väga ilus on mõelda, et inimese sisemine rahu on nagu allikas, mis toidab Elupuu juuri, oksi ja võra. Kui meie sees on rohkem vaikust, usaldust ja armastust, siis hakkab see mõjutama ka ruumi meie ümber. Me ei pea alati suuri sõnu ütlema ega kedagi veenma. Mõnikord piisab sellest, et oleme kohal rahulikult, soojalt ja avatult. Enne kui puule tulevad uued lehed, peab vana lehestik langema. Sama toimub ka inimeste eludes ja kogu maailmas. Vanad struktuurid, suhted, mõtteviisid ja süsteemid, mis enam elu ei toeta, hakkavad lagunema. Erinevalt loodusest, kus närbumine ja õitsemine toimuvad selgemates rütmides, võivad meie elus need protsessid toimuda korraga. Midagi vana lõpeb ja samal ajal hakkab kuskil juba sündima uus.

Just seetõttu on praegu nii oluline hoida südames headust. Meie ülesanne ei ole klammerduda vana külge ega karta iga muutust. Palju olulisem on jääda ühendusse armastuse, rõõmu ja sisemise tasakaaluga. Seal, kus midagi laguneb, võivad hakata kasvama uued rohelised võrsed. Ja meie rahulik suhtumine iseendasse, teistesse inimestesse ja ellu aitab neil võrsetel tugevamaks saada.

Inimese võime hoida rahu keerulistes olukordades on väga suur kingitus. Kui suudame jääda soojaks, mõistvaks ja tasakaalukaks ka siis, kui maailm meie ümber on rahutu, loome teistele turvalisema välja. Selles väljas võib inimene hakata meenutama midagi väga lihtsat ja sügavat: et inimlik soojus, kaastunne ja armastus on palju väärtuslikumad kui võitlus, tõestamine või väline edu.

Praegu võib tunduda, et vana maailma rusude alt hakkavad nähtavale tulema inimeste tõelisemad ja puhtamad küljed. Paljud hinged on palju ilusamad, kui nende hirmud, kaitsemustrid või väsimus esmapilgul näitavad. Seetõttu on eriti oluline vaadata inimesi võimalikult lahke pilguga. Kui vaatame armastusega, aitame teisel inimesel näha ka iseenda valgust.

Igaühes meist on ainulaadne viis armastust väljendada. Mõni teeb seda sõnade kaudu, mõni vaikse hoolimisega, mõni loomingu, töö, kodu, pere, loomade, taimede või lihtsalt oma kohaloluga. Kui meie südame soojus puudutab teist inimest, võib see temas äratada midagi, mis oli kaua varjus olnud. Mõnikord võib üks lahke pilk, üks rahulik lause või üks siiras hetk anda teisele jõudu uuesti tõusta.

Praegu on oluline, et võimalikult paljud inimesed meenutaksid, et armastus ei ole nõrkus ega kõrvaline asi. Armastus on kõige sügavam jõud, mis aitab inimesel jääda inimeseks. Keegi võib valida armastuse selle kaudu, et loobub pidevast karjäärivõidujooksust. Keegi võib valida armastuse oma pere, laste, lastelaste, loomade, taimede või kodu eest hoolitsedes. Keegi võib valida armastuse sellega, et ei pea enam iga hinna eest oma õigust tõestama. Ja väga paljud inimesed jõuavad veel valida rahu, lihtsuse ja õnne.

Meie rahulik ja avardunud kohalolu võib olla teistele suureks toeks. Kui me ei lase end täielikult kaasa tõmmata välise maailma draamast, hirmust ja lavastustest, vaid püsime südames, loome ruumi uue jaoks. Mitte jõuga, mitte võitlusega, vaid pehme, kindla ja sooja kohaloluga. Võib-olla ongi praeguse aja üks olulisemaid ülesandeid õppida hoidma armastust keset muutusi. Hoida rahu, kui vana laguneb. Hoida headust, kui inimesed on segaduses. Hoida usaldust, kui uus pole veel täielikult nähtav.Sest just sellest sisemisest valgusest hakkabki uus maailm tasapisi kasvama.