Mõnikord jõuab inimese elus kätte aeg, mil senine maailmapilt hakkab murenema. See, mis varem tundus kindel ja turvaline, ei anna enam sama tuge. Vanad arusaamad iseendast, suhetest, tööst ja elust võivad hakata kaotama oma jõudu. See võib olla intensiivne kogemus, sest inimene ei lase lahti ainult mõnest mõttest, vaid tervest sisemisest süsteemist, millele ta on kaua toetunud.

Kui sügaval sees tekib soov elada ausamalt, vabamalt ja rohkem kooskõlas iseendaga, võib see puudutada nii mõtteid, tundeid kui ka keha. Inimene võib tunda segadust, väsimust, ärevust, kurbust või sisemist tühjust. Mõnikord on tunne, et vana elu enam ei kanna, aga uus pole veel kuju võtnud. See on vahepealne ruum, kus üks uks on juba sulgunud, kuid teine pole veel avanenud.

Pikka aega võib inimene elada rollide, ootuste ja uskumuste järgi, mis kunagi aitasid tal hakkama saada. Kuid aja jooksul võivad neist saada piirangud. Kui teadlikkus kasvab, ei saa inimene enam alati jätkata vanade mustrite järgi. Seetõttu võib muutus olla valus: mitte sellepärast, et midagi oleks valesti, vaid sellepärast, et vana osa meist püüab kinni hoida tuttavast.Ka keha võib sellisele sisemisele ümberkujunemisele reageerida. Võib tekkida raskustunne rinnus, pinged kehas, unetus, väsimus, ärevus või soov rohkem vaikust ja puhkust. Neid seisundeid ei tasu kohe hukka mõista. Sageli on need märgid sellest, et inimene vabastab vanu pingeid, allasurutud tundeid ja koormaid, mida ta on kaua kandnud.

Selline tühjuse või kaotuse tunne ei tähenda tingimata tupikut. Mõnikord on see sisemine puhastus. Kui vanad hirmud ja kaitsemehhanismid hakkavad lagunema, tekib alguses tühi ruum. See võib tunduda ebamugav, kuid just sinna saab hiljem tulla midagi ehedamat, rahulikumat ja tõelisemat.Kõige raskem on sageli see, et uut elu ei saa jõuga kiirendada. Kui vana on juba lahkumas, aga uus pole veel nähtav, võib tekkida soov klammerduda millegi tuttava külge. Kuid selles vahepealses seisundis ei pea kohe kõike teadma. Mõnikord on kõige targem puhata, hingata ja lubada protsessil rahulikult lõpuni liikuda.

Ole enda vastu pehme. Kui oled väsinud, puhka. Kui tunned kurbust, luba sellel olla. Kui vajad vaikust, anna endale ruumi. Too tähelepanu tagasi lihtsate asjade juurde: hingamine, vesi, uni, loodus, keha tunnetamine ja rahulik hetk iseendaga. Sisemine ümberkujunemine ei ole sirge tee. Mõnel päeval on kõik selgem, teisel päeval võib vana hirm uuesti pinnale tõusta. See ei tähenda tagasiminekut. See tähendab, et sügavamad kihid vabanevad järk-järgult.

Kui elu võtab praegu vanad tugipunktid, ei pruugi see olla karistus. Võib-olla on see kutse vabaneda sellest, mis enam ei toeta sinu tegelikku olemust. Võib-olla hakkab sinu sees sündima ausam, vabam ja sügavam versioon sinust endast. Ja kuigi selline sisemine öö võib tunduda pikk, ei kesta see igavesti. Ühel hetkel hakkab tekkima vaikne selgus. Selline selgus, mis ei vaja enam vanu maske. Pärast pimedamat perioodi võib saabuda koidik, kus inimene tunneb: „Ma olen rohkem mina ise kui kunagi varem.”