Teate, kõige raskem on siis, kui tunnete, et jõud ei voola mitte tööle, ummikutesse ega majapidamistöödele… vaid kõige lähedasematele. Neile, keda sa tõeliselt armastad.
Ja nagu oleks kõik korras, noh… “nagu kõigil”. Sa lihtsalt aitad. Toetad. Kohandad. Neelad vaikides alla.Ja siis — hopsti, ja juba nädal aega ärkad väsinuna. Sa sõimad ennast. Sa ei suuda keskenduda. Ja peas on ainult “peaasi, et kedagi ei kurvastaks”.Kunagi tundus see hoolitsusena. Või kohustusena.
“No ema on ju vana…”
“Ta on tööl väsinud…”
“Ta on ju üksi lapsega…”
Aga nüüd — nagu midagi oleks sees õhemaks kulunud. Sa veel seisad. Sa veel naeratad. Aga autopiloodil.тJa sees — tühjus.

On olemas naisi, kes ei ela enda jaoks. Vaid teiste jaoks. Perekonna nimel.
Võõraste ootuste, vajaduste, otsuste nimel. Püha, jah. Aga mitte elus.
Ja vahel vaatad peeglisse — ja tabad end mõttelt:
Kes ma üldse olen? Kas mina olen mina? Või lihtsalt mugav tegelane kellegi teise loos?

Märgid, et sa kaotad ennast:

• Sa ei tee seda, mida sa tahad, vaid seda, mida on vaja, et keegi ei solvuks.
• Sa ütled “jah”, kui kõik su sees sosistab “palun, ainult mitte seda”.
• Sa tabad end üha sagedamini väsimuselt, mis ei kao isegi pärast und.
• Sa unustad — millal sa viimati tegid midagi lihtsalt sellepärast, et sa tahad.

Mida sellega teha?
Alustuseks — tunnista ausalt:
“Ma ei taha enam ennast kaotada. Isegi kõige lähedasemate nimel.”
See ei ole reetmine. See on armastus.
Aga juba teises suunas — enda poole.

Praktika “Mul on õigus”
Mine peegli ette. Rahulikult. Ilma paatose ja stseenideta.
Lihtsalt vaata endale silma. Ja ütle valjusti:

• Mul on õigus oma soovidele.
• Ma ei pea vastama võõrastele ootustele.
• Mul on õigus mitte olla mugav.
• Mul on õigus lahkuda sellest, mis mind hävitab.

Ja õhtul — kirjuta üles üks rida:
“Mida ma täna enda jaoks tegin?”
Võib-olla oli see üks aus “ei”. Või jalutuskäik üksi. Või lihtsalt vaikus.

Ja veel üks asi – me tunneme sageli süütunnet lähedaste ees…
Väga oluline on meeles pidada: emotsioonid ei ole lihtsalt “meeleolu”.
See on energia, mis elab kehas. Iga tugev tunne — eriti läbielamata — jätab jälje energeetilisel ja kehalisel tasandil.
Kui me elame süütundega, hirmuga, pideva pingega —
siis see energia justkui koguneb teatud kehaosadesse.
📍 Süütunne “pigistab” sageli päikesepõimikus või rinnus.
📍 Hirm — kõhus, alaseljas, jalgades.
📍 Igatsus ja enesereetmine — kurgus või õlgades.

Kui vaadata ennast vaatleja seisundist — rahulikult, mitte hukka mõistes, —
siis võib isegi tunda, kus see tunne “kinni on”.
See koht on:

• külm või kuum,
• raske, nagu klomp,
• mõnikord lihtsalt “tumm” — nagu seda polekski olemas.

Ja mingi aja pärast võib see hakata valutama juba füüsiliselt.
Sa arvad, et sul on lihtsalt “alaselg kinni” —aga tegelikult sa kandsid seal kellegi teise raskust. Või “jälle külmetus” — aga see on lihtsalt kurk, milles on kinni ütlemata “ei”.

Kuidas oma energiat tagasi saada?
Me ei saa alati kohe aru, mis toimub. Alguses — justkui lihtsalt väsimus.
Siis — ärritus tühja koha pealt. Ja ühel hommikul vaatad peeglisse ega tunne end ära:
võõras hääl,
võõrad mõtted,
võõrad soovid, mida mingil põhjusel täidad sina ise. Nagu mängiksid rolli, kellegi teise stsenaariumi järgi, kus keegi ei küsinudki — kas sa üldse tahad selles osaleda?

Toon ühe näite enda elust, mis kunagi oli toimunud.
Raske päev, konflikt ülemusega — ütlesime teineteisele palju üleliigset. Nagu oleks kõik läbi, aga sees on torm.Solvumine. Viha. Soov tõestada. Ja kõige selle peal — raskus, nagu keegi oleks pannud rinna peale raske plaadi.Sõitsin koju ja kerisin kõike uuesti ja uuesti peas. Nagu oleks kinni jäänud katkises plaadis. Kui koju jõudsin, istusin diivanile ja otsustasin, ilma ise ka aru saamata miks, proovida üht praktikat.
Olin sellest varem kuulnud, aga suhtusin skeptiliselt.
No mis siis, energia, tšakrad…
Aga seesmiselt kõik karjus:
„Tee vähemalt midagi, lihtsalt pääse sellest sasipuntrast välja.“

Praktika “Südamest tulev valgus”
Sulgesin silmad (soovitatakse neid mitte täiesti kinni panna).
Püüdsin mõtted kõrvale lükata.
Kujutasin ette, et ma ei ole keha ega isegi emotsioonid.
Ma olen lihtsalt vaatleja.
Puhas, selge teadvus.
Hele punkt — kusagil veidi kõrgemal kui kogu see müra.
Ja äkki tundsin väga selgelt,
kuidas valguskiir siseneb rinna keskossa, südame piirkonda.
See oli pehme. Soe. Nagu tuttav.
See tungis sisse…
ja hakkas aeglaselt laienema — aina laiemalt, aina sügavamale.
Kuni minu astraalse keha piirideni.
Ma justkui tundsin, kus lõppen mina ja kus algab võõras.
Valgus nagu puhastas kõik üleliigse:
📍 ärrituse,
📍 hukkamõistu,
📍 ootused,
📍 solvumise,
📍 kinni jäänud sõnad.
Tundsin isegi füüsiliselt, kuidas midagi lahkub —
rinnast, kaelast, õlgadest…
Ja siis valgus tuli tagasi keskmesse.
Pärast seda praktikat avasin silmad.
Ja esimene, mida tundsin — vaikus.
Mitte kõrvulukustav ega hirmutav, vaid elav.
Nagu oleks minu sees süttinud väike lõke,
mis enne peitus võõraste sõnade ja emotsioonide tuha all.
Ma ei osanud seletada, kuidas see töötab,
aga kõik oli nii… selge, hele ja rahulik,
nagu poleks seda tunnet ammu olnud.