See ei ole tõsi, mu sõbrad, et laps vajab ema, kes on temas lahustunud nagu tükk suhkrut, 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas…

Sellise ema väärtus langeb lapse silmis kiiresti ja ta ei saa temalt peaaegu midagi üle võtta, välja arvatud patoloogiline eneseohverdus…
Laps vajab TÄIDETUD EMA…
Ema, keda argipäev pole põhjani ära närinud…

Keda päevast päeva korduv rutiin pole kibestanud…
Keda hoolitsuse, toetuse ja vastastikuse mõistmise puudumine pole tühjaks tõmmanud…
Keda vähene isiklik eneseteostus pole energiast tühjaks imenud…

Keda pole suletud ainult ühteainsasse sotsiaalsesse rolli…
Tegelikult vajab laps just sellist ema, kes oma eeskujuga õpetab teda austama isiklikku ruumi, õigust oma elule ja oskust piire seada…

Ta vajab ema, kes ei ela täielikult AINULT tema ja pere nimel, vaid on ka ise isiksusena olemas…
Ema, kellest pole tehtud vaikivat või torisevat teenijat, keda pole igapäevaste pottide-pannidega väärtusetuks muudetud, nii et muud polegi alles jäänud…
Olen ammu veendunud, et ema, kes suudab lapsega päevas 20-30 minutit sisukalt rääkida — just sellest, mis on oluline, seletada arusaamatut, käivitada õiged mõtteprotsessid, toetada, kallistada, huvi äratada paljude asjade vastu — on palju tõhusam kui see, kes ööpäevaringselt tema ümber tiirutab, pealetükkivalt kasvatab, võrdleb teda teistega, lõputult küsitleb, õpetab, on rahulolematu ja kellel on vaid kaks teemat — hinded ja majapidamine…

Kuigi võib tunduda, et esimesel pole lapse jaoks aega ja teisel pole aega iseenda jaoks…

See ei ole nii…

Emadus ei ole kohustus ühiskonna ees, ei ole hirm tiksuvate kellade pärast, ei ole viis olla mitte halvem kui teised, ei ole võistlus teiste naistega, ei ole lihtsalt bioloogiline funktsioon…
See on sügavalt teadlik vajadus, mis põhineb mitte ainult “Ma tahan”, vaid ka “Ma suudan”…

Mida ma saan oma lapsele anda?
Mida ma suudan õpetada?
Millist kogemust edasi anda?
Millisele teele suunata?
Millist õnne jagada?
Millist eeskuju näidata?
Milleks inspireerida?
Ja kas ma suudan teda vastu võtta, kui ma pole iseennastki lõpuni vastu võtnud?

Kui ma arvan, et peamine on anda talle kõik, mida mul endal polnud, mitte AIDATA TAL OMA TÕELISUS AVASTADA?

Ema-suhkrutükk — see on auväärne roll meie silmakirjalikus ühiskonnas…

Meile õpetatakse eneseohverdust ja lahustumist, unustades, et teiste jaoks magusaks, aga iseenda jaoks nähtamatuks muutumine on paratamatu inimlik läbikukkumine…

Veel kord — LASTEL EI OLE VAJA, ET ME NEISSE LAHUSTUME…
NEIL ON VAJA MEID — ÕNNELIKENA OMA ELUS…

Muidu kuidas me üldse saame neile näidata, et me tõime nad mitte kõige lootusetumasse maailma?