Praegu toimub maailmas palju muutusi, kuid suur osa neist ei ole kohe nähtav. Enne kui midagi ilmub meie välisesse ellu, muutub kõigepealt inimese sisemine seisund, mõtlemine, väärtused ja viis, kuidas ta maailma tajub. Seetõttu võibki praegune aeg tunduda korraga segane, rahutu ja ebakindel. Vana ei tööta enam nii nagu enne, aga uus ei ole veel täielikult nähtav. Sellises vahepealses seisundis võib inimene tunda väsimust, ärevust, segadust või isegi tunnet, et ta ei sobitu enam endisesse ellu. See ei tähenda, et kõik oleks valesti. Sageli tähendab see lihtsalt seda, et toimub sisemine ümberhäälestumine.

Paljud inimesed märkavad, et asjad, mis varem tundusid tähtsad, ei kõneta enam samamoodi. Mõni film, tegevus, toit, töö, suhe või eesmärk võib äkki tunduda tühi või võõras. Tekib küsimus:
“Miks see mulle üldse kunagi nii oluline oli?”

See ei tähenda, et minevik oleks olnud vale või raisatud aeg. Iga kogemus on olnud vajalik, sest see on aidanud inimesel kasvada, õppida ja ennast paremini mõista. Kuid minevik ei ole koht, kuhu peaks igaveseks elama jääma. Elu liigub edasi ja inimene muutub koos sellega. Kõik algab sellest, mida inimene enda sees kannab. Kui inimene elab pidevas hirmus, puudusetundes, süütundes või arvamuses, et ta pole piisav, hakkab ta sageli märkama enda ümber olukordi, mis seda tunnet kinnitavad.

Kui inimene peab ennast nõrgaks, väärituks või armastuse jaoks liiga keeruliseks, võib ta tõmmata ligi suhteid ja olukordi, kus ta tunneb end veelgi väiksemana. Kui inimene kardab pidevalt kaotust, läbikukkumist või haiget saamist, hakkab ta tihti tegema valikuid just selle hirmu järgi. Nii ei loo ta mitte vabadust, vaid aina rohkem pinget. See ei tähenda, et inimene oleks kõiges süüdi. Küll aga tähendab see, et tema sisemine seisund mõjutab tugevalt seda, mida ta elus valib, lubab ja kordab.

Kui inimene on sisemiselt muutunud, ei saa ta alati enam tagasi minna sinna, kus ta varem oli. Mõni suhe, töö, harjumus või elustiil võib lihtsalt oma aja ära elada. Sageli püüame vana taastada, sest see tundus turvaline. Aga turvaline ei tähenda alati õiget. Mõnikord oli vana lihtsalt tuttav. Kui püüame iga hinna eest hoida kinni sellest, mis enam ei toeta, hakkab elu muutuma raskeks. Tekivad pinged, konfliktid, väsimus ja tunne, et kõik laguneb. Aga võib olla, et kõik ei lagune karistuseks. Võib olla, et laguneb see, mis ei saa enam uue inimesega kaasa tulla.

Paljud inimesed loevad, kuulavad ja räägivad enesearengust, teadlikkusest ja sisemisest muutusest. Kuid ainult teadmine ei muuda elu.Võib teada väga palju, aga elada ikka vanade hirmude, reaktsioonide ja valikute järgi. Tõeline muutus algab siis, kui teadmine muutub inimese igapäevaseks olemiseks. Kui ta ei räägi ainult rahust, vaid valib rahu ka konfliktis. Kui ta ei räägi ainult armastusest, vaid kohtleb ennast ja teisi päriselt hoolivamalt. Kui ta ei räägi ainult usaldusest, vaid lõpetab iga olukorra ülekontrollimise. Siseminene areng ei ole ilus mõte peas. See on viis, kuidas inimene elab, reageerib, valib ja vastutab.

Kui inimeses on rohkem ausust, rahu ja usaldust, hakkab ka elu liikuma teistmoodi. Tekivad õiged kohtumised, vajalikud võimalused ja olukorrad, mis toetavad edasiliikumist. Mõnikord väljendub see uue töö, suhte, kodu või võimalusena. Mõnikord aga hoopis millegi lõppemisena. Ka lõpp võib olla kingitus, kui see vabastab inimese sidemetest, mis teda enam ei kanna. Kõik, mis kaob, ei ole kaotus. Mõnikord on see ruumi tegemine sellele, mis sobib rohkem inimese praeguse olemusega.Kõige olulisem muutus ei ole väline, vaid sisemine. Küsimus ei ole ainult selles, mida inimene omab, saavutab või kontrollib. Küsimus on selles, millises seisundis ta elab.

Kas ta elab hirmust või usaldusest?
Kas ta valib puudusest või sisemisest küllusest?
Kas ta tegutseb kontrollist või armastusest?
Kas ta kordab vana või lubab endal kasvada?

Armastus ei ole ainult tunne teise inimese vastu. See on ka viis suhtuda ellu, iseendasse, oma valikutesse ja teistesse inimestesse. Armastus on ühendus, mitte pidev võitlemine, Praegune aeg kutsub inimest ausalt vaatama, mis temas enam ei tööta. Vana elu, vanad uskumused ja vanad hirmud võivad hakata lagunema, sest inimene on valmis liikuma edasi.Ei ole vaja püüda kõike kontrollida ega iga hinna eest minevikku tagasi tuua. Palju olulisem on märgata, milline sisemine seisund juhib sinu valikuid. Kui muutub inimese teadvus, muutub ka tema elu. Mitte alati kohe ja mitte alati nii, nagu ta plaanis. Aga sageli just nii, nagu tema arenguks vaja on. Elu ei vii meid tagasi vanasse. Ta kutsub meid kasvama uude.