Selles artiklis pakun metafoori pintsliga. See aitab sinul mõista, kuidas sa lood oma reaalsust ja millistel hetkedel annad oma jõu teistele. Igal inimesel on käes enda pintsel. See on olnud sinuga alati, sa oled sellega sündinud. Sinuees on lõuend. Sa saad sellele joonistada mida iganes.Lõuend on sinu elu, elutee, pintsel on sinu sisemine jõud, selle kõigega võid luua enda reaalsust. Tundub lihtne – võta värvid ja joonista. Aga mida inimesed teevad? Paljud annavad oma energia teistele, et nemad joonistaksid nende eest.

Aga pintsel on ju sinu oma ja ainult sina tunned iseennast, ainult sina saad joonistada seda, mis sulle sobib. Mida iganes teine inimene ei joonistaks, kui osavalt ta seda ka ei teeks, see pole siu jaoks, see on tema projektsioon, veendumuste ja tema programmide pilt. Ükskõik kui palju saei püüaks sõnadega seletada, mida sa tahaksid joonistada, saate seda teha ainult sina ise. Keegi pealesinu ei tea, kuidas joonistada. Keegi peale teie ei tea, kuidas joonistada seda, mis teile sobib.Sa andsid pintslit teisele, ta joonistab mõned oma teosed, kuid sulle see ei meeldi, sa kaebad, et ta ei joonistanud õigesti. Kuid sa ikka ei võta oma pintslit tagasi. See juhtub seni, kuni jõuad arusaamiseni: “ma võin paremini joonistada” ja võtad pintslit iseenda kätte.

Sageli ootavad inimesed orientiire, et keegi joonistaks nende jaoks teekonna kaardi ja nad lihtsalt järgiksid seda.Seda ei juhtu. Mida kauem sa seda ootad, seda rohkem aega möödub. Kuigi sinul on täielik õigus lihtsalt koha pealistuda, see on sinu valik. Orientiirid ei tule enne, kui saise selle kaardi ei joonista. Varem võis see olla kui valem – tee seda ja seda ja sa saad õnne. Kuid nüüd on kõik nii individuaalne, et üldiseid retsepte pole. Sa pead endale selgeks tegema ja tunnistama, et oled oma elu kunstnik.Võtta pintsel või mitte – see on valiku küsimus. Enamik inimesi valib istumise ja imede ootamist.

Sinu jõud seisneb selles, et tunnistad, et oled see kunstnik, kes maalib oma elu maali. Kui olete selle joonistanud ja see sulle ei meeldi, saad seda uuesti joonistada ilma igasuguste “aga kui”, “aga mis siis, kui” mõteteta peas. Kuid kui keegi teine seda sinu eest joonistas, siis sa ei saa midagi ette võtta. Miks me räägitakse nii palju täiskasvanuks saamisest, vastutusest, küpsusest, tarkusest, sest see on lähtepunkt.Nagu vanasõnas “ma sind sünnitasin, ma sind ka hävitan”, nii ka siin – „ma lõin endale sellise elu, ma joonistan selle uuesti“. Mina, mitte keegi teine. See pole mitte ainult sõnades, see on sisemine tunne.