Sageli arvatakse, et naised kipuvad sageli petma või osalema juhuslikes suhetes, sest neile “meeldib seksida erinevate meestega”. Aga mis tegelikult toimub? Rahvapärimus on loonud kindla pildi seiklejast naisest – tahtlik seksuaalsuse demonstratsioon, pidevalt kõrgenenud libiido ja valmisolek igal hetkel astuda suhtesse esimese vastutulijaga – justkui pornograafilise kirjanduse ja filmide kangelanna.

Inimesed on harjunud sellise nähtuse seostama kõrge tundlikkuse ja armastusvõimega, arvates, et see on temperamendi eripära. Naine tegeleb aktiivselt seksiga erinevate partneritega, sest tal lihtsalt on selline soov. Kuid psühholoogia ei kasuta selliseid mõisteid nagu “lihtsalt soov” . Kui naine elab ebakorrapärast seksuaalelu, on sellel kindlad põhjused, ja temperamendiga siin kindlasti mingit pistmist pole.

Naiste seksuaalse aktiivsuse kõige olulisem põhjus on ema armastuse ja hoolitsuse puudumine lapsepõlves. Ema võis mitte pöörata tütrele piisavalt tähelepsnu, sest ise elas vabameelset eluviisi.  Võimalik, et ta oli kodust ära mingitel põhjustel või oli külm, nartsissistlik ema, kes ei suutnud anda tütrele vajalikku soojust ja hellust.

Kõik koondub ühele – tüdruk oli täielikult üksi, ei saanud ema armastust ja nüüd on sunnitud lootusetult seda meestest otsima. Lootusetult, sest vastupidiselt levinud stereotüübile paljudest orgasmidest, ei tunne selline naine peaaegu midagi. Iga uus partner viib teda suuremasse meeleheitesse ja pettumusse, sest ei anna midagi, kuid otsingud armastuse järele jätkub.

Seega see, keda teised näevad seksikana sexpommina, on tegelikult sügavalt õnnetu ja üksik olend. Ta soovib väga suhetja armastust ja selleks, et seda saada, esitleb ennast kellegi teisena, käitudes nagu 100 % ohver. Tegelikult just sellepärast ta ei saa ega leia armastust – ohver pole kellegi jaoks huvitav.