Leppimine võib esmapilgul tunduda allaandmisena. Mõnele seostub see usuga, teisele nõrkuse või mõttega, et oma vajadused tuleb kõrvale jätta ja kõigega nõustuda.Leppimisel võib olla hoopis teine tähendus. See võib olla hetk, mil lõpetame kurnava võitluse sellega, mida me praegu muuta ei saa, ning hakkame selgemalt nägema, mille üle meil siiski mõju on.

See ei tähenda kogu vastutusest loobumist. Pigem tähendab see enda ja teiste vastutuse eristamist: mina saan valida oma sõnu, tegusid ja piire, kuid ma ei saa täielikult juhtida teise inimese mõtteid, tundeid ega käitumist. Mõnele annab selles protsessis tuge usk ja usaldus millegi suurema vastu. Teisele aitavad lähedased, nõustamine või teadmine, et kõiki vastuseid ei pea kohe leidma.

Leppimine ei tähenda, et juhtunu oli õige või et pead halba kohtlemist taluma. See tähendab tegelikkuse tunnistamist, et saaksid otsustada, kuidas enda eest edasi hoolitseda.

Vastupanust aktsepteerimiseni

Keerulise olukorra läbielamisel võib märgata mitut etappi. Alljärgnevad viis etappi aitavad seda teekonda mõtestada, kuid need ei ole kindel reegel. Inimesed liiguvad nende vahel erinevalt, mõni etapp võib korduda ja mõni üldse puududa. Samuti ei pea rahu leidmiseks jõudma täieliku meeleheiteni. Abi võib küsida ja oma tegutsemisviisi muuta juba varem.

1. Tekib olukord, millega on raske nõustuda

Esimene reaktsioon ebameeldivale olukorrale on sageli protest: „See ei ole õiglane“, „Miks minuga nii tehakse?“ või „Nii ei tohiks olla.“ Selline vastupanu on mõistetav. See võib anda märku, et sinu vajadused, turvatunne või õigused on saanud puudutatud.

Näiteks:

• Partner kahtlustab sind truudusetuses, kuigi sa pole talle selleks põhjust andnud. Sa selgitad ja õigustad end korduvalt, kuid kahtlustused ei lõpe.

• Ema kritiseerib sinu valikuid ja annab mõista, et sa pole piisavalt hea tütar. Püüad tema ootustele vastata, kuid tunnustust ei tule.

• Soovid pärandiküsimuses oma huve kaitsta, kuid sugulastega suhtlemine toob kaasa vaidlusi ja arusaamatusi.

Alguses võib tunduda, et lahendus sõltub õige selgituse leidmisest. Kui suudaksid end piisavalt hästi väljendada, mõistaks teine inimene sind lõpuks. Mõnikord aitabki rahulik vestlus. Kuid alati ei ole probleem sinu selgitamisoskuses. Teisel inimesel ei pruugi olla valmisolekut sind kuulata või oma seisukohta muuta.

2. Püüad probleemi kõigi võimalike vahenditega lahendada

Järgneb aktiivne tegutsemine. Otsid põhjendusi, räägid uuesti, pakud kompromisse, loed nõuandeid ja proovid olukorrale eri külgedest läheneda.

Selle taga võib olla siiras usk: „Kui ma piisavalt pingutan, leian lahenduse.“

Oma võimaluste kasutamine on oluline. Samas võib pingutamisest saada kurnav ring, kui iga ebaõnnestunud katse paneb sind veel rohkem tõestama, seletama või end muutma.

Tavaliselt lähtume sellest, mida juba tunneme. Kui oled harjunud konflikte lahendama teistele meeldimisega, võid hakata veel rohkem kohanema. Kui oled harjunud end kaitsma vaieldes, võid otsida üha uusi argumente.

Siin tasub korraks peatuda ja küsida:

• Kas minu senised katsed on midagi muutnud?

• Kas lahenduse nimel pingutavad kõik osapooled või ainult mina?

• Kas proovin mõjutada midagi, mis tegelikult ei ole minu kontrolli all?

• Kas vajaksin uut vaatenurka või kõrvalist abi?

Vahel ei ole vaja rohkem sama tegevust, vaid teistsugust lähenemist: selgemat piiri, pausi, nõustamist või asjatundja abi.

3. Tekivad väsimus, pettumus või meeleheide

Kui pingutused ei too soovitud tulemust, võib saabuda sügav pettumus. Oled teinud palju, kuid olukord püsib endine.Võid tunda kurbust, viha, abitust või mõelda: „Ma enam ei jaksa.“Need tunded ei tähenda, et oled läbi kukkunud. Need võivad anda märku, et senine viis olukorraga toime tulla on sind ära kurnanud.Just siin võib tekkida oluline arusaamine: ma ei saa üksi lahendada probleemi, mille muutmine eeldab ka teise inimese osalemist.

Meie näidete puhul võib see tähendada järgmist:

• Sa lõpetad partnerile lõputu truuduse tõestamise ja ütled selgelt, et alusetud süüdistused teevad sulle haiget. Vajadusel otsid tuge ning mõtled läbi, millised piirid on sulle suhtes olulised.

• Sa tunnistad, et ema ei pruugi sinu valikutega nõustuda. See ei tähenda, et peaksid nõustuma hinnanguga, nagu oleksid halb tütar.

• Sa võtad pärandivaidluses suhtlemisest pausi või küsid sõltumatut nõu. Rahu leidmine ei nõua, et loobuksid surve all oma õigustest.

Väsinuna ei pea tegema suuri ja pöördumatuid otsuseid. Esmalt võib olla vaja puhata, kellegagi rääkida ja taastada tunne, et sul on valikuid.

4. Leppimine: lõpetad võitluse sellega, mida sa muuta ei saa

Leppimine võib alata vaiksest tunnistamisest: „Praegu on olukord selline. Mulle ei meeldi see, kuid ma ei saa seda üksnes oma sooviga teistsuguseks muuta.“ See on erinev mõttest: „Kõik on hästi.“ Kõik ei pruugigi olla hästi. Pigem lased lahti nõudmisest, et olukord peab lahenema ainult ühel kindlal viisil. Näiteks et teine inimene peab sind mõistma, vabandama või sinu pingutusi tunnustama, enne kui sina saad edasi liikuda.Sa võid seda endiselt soovida. Kuid sinu järgmised sammud ei pea täielikult sõltuma tema reaktsioonist.Kui lõputu tõestamine ja kontrollimine vähenevad, võib tekkida rohkem ruumi mõtlemiseks. Võid märgata võimalusi, mida pidevas pinges oli raske näha.See ei taga, et olukord laheneb kiiresti või kõigile meelepäraselt. Küll aga võib muutuda sinu viis selles olukorras olla.Leppimise keeruline osa on ebakindlus. Sa ei tea täpselt, mis saab siis, kui lõpetad senisel moel pingutamise. Seetõttu võib olla toetav liikuda väikeste sammudega, mitte nõuda endalt korraga täielikku lahtilaskmist.

5. Aktsepteerimine: näed olukorda selgemalt ja valid oma järgmise sammu

Leppimist ja aktsepteerimist võib kogeda erinevalt. Leppimisega võib kaasneda veel kurbus: „Ma soovisin teisiti, aga praegu ei ole see võimalik.“Aktsepteerimine võib tuua rohkem sisemist selgust: „See on praegune tegelikkus. Mida ma saan nüüd enda heaks teha?“Need ei ole siiski kaks rangelt eraldatud seisundit. Ka aktsepteerimise kõrval võib olla leina, viha ja pettumust. Rahu ei tähenda tunnete kadumist.Samuti ei tähenda aktsepteerimine uskumust, et kõik pidi just nii minema. Mõni kogemus on ebaõiglane ja valus. Sa võid seda tunnistada ning samal ajal otsida viisi, kuidas oma elu edasi korraldada.

Aktsepteerimine võib väljenduda väga praktilistes otsustes:

• Ma ei saa teist inimest sundida muutuma, kuid saan öelda, milline käitumine on minu jaoks vastuvõetamatu.

• Ma ei saa juhtunut olematuks teha, kuid saan otsida tuge selle läbielamiseks.

• Ma ei tea veel lõplikku lahendust, kuid saan teha ühe turvalise ja jõukohase sammu.

• Ma ei pea kõike üksinda kandma.

Rahu ei saa endalt välja nõuda

Leppimine ei teki tavaliselt käsu peale. Kui ütled endale „Ma pean sellest juba üle olema“, võid lisada olemasolevale valule veel ühe nõudmise.Anna endale aega. Märka oma tundeid, puhka võimalusel ja räägi inimesega, kelle juures tunned end kuulatuna. Kui olukorras on ähvardusi, kontrollimist või vägivalda, on esmatähtis turvalisus ja abi otsimine, mitte endaga leppimise harjutamine.Nende etappide tundmine võib aidata mõista, miks liigud kord tegutsemise, kord kurbuse ja kord rahu poole. See ei ole tingimata tagasiminek, vaid võib olla osa keerulise kogemuse läbitöötamisest.

Sisemine rahu ei tähenda, et oled kõigega nõus. See tähendab, et sa ei pea enam kogu oma jõudu kulutama tegelikkusega võitlemisele ning saad suunata osa sellest enda kaitsmisse, taastumisse ja järgmise sammu valimisse.