Me ei suuda ümbritsevaid inimesi kaitsta elu õppetundidest, mille nende hinged on endale valinud. Olgu see siis vanemad, lapsed, abikaasad või armastatud. Hoolimata sellest, kui hoolikalt me oma lapsi kaitsta püüame kõigi elu keerdkäikude eest, peavad nad lõpuks siiski silmitsi seisma nende katsumustega, mille nad ise on valinud. Ja kõik need katsumused meile ilmselt ei meeldi. Igal inimesel on oma ainulaadne saatus, oma teekond. Meie vastutus ulatub ainult meie enda eluni. Me saame päästa ainult iseennast, mitte oma lapsi ega vanemaid. Lapsed ei ole sinu omand. Kõik, mida me saame teha, on mõelda nende heaolule. Kuid oma tee peavad nad käima iseseisvalt.

Vastupanu saatusele on kasutu, sest me ise oleme selle valinud. Allumine vältimatusele ja Kõrgeimale Tahtele annab tarkust. Me oleme kõik jumaliku ettemääratuse kätes ja igaüks meist tuli sellesse maailma teatud eesmärgiga: läbida oma tee ja tunda sellel rõõmu. Igaühel on oma tee Jumala poole, ja kaugeltki mitte kõik meist ei saa sellel teel kõike aru, sest mõistus või ego püüab alati vastu seista, spekuleerida, vaielda südamega. Mõnikord viib see meid sellel teel meie hinge sügavamasse pimedusse või sunnib meid läbi elama lähedaste kaotuse, et õppida austama nende valikut, nende saatuslikkust ja õppida lahti laskma, sest kõigel selles maailmas on oma aeg.

Ära püüa ümbritsevaid inimesi kaitsta nende enda valitud tee eest, hoolimata sellest, kui raske see sulle tundub. Sest sa vaatad asju oma vaatenurgast, mis erineb teise inimese nägemusest ja soovidest. Igaüks kannab oma risti, nagu öeldakse, igaüks areneb nendes tingimustes, kuhu ta siia tuli. Ära proovi tõmmata roosi välja harjumuspärasest keskkonnast ja panna see päikesekiirte alla, sest see hukkub. Mõnele on vaja kuuvalgust või vihma, et küpseda, kasvada ja saada iseendaks.

Meie roll seisneb vaid teadmiste ja armastuse jagamises, toetamises, kui see on vajalik. Kõik ülejäänud teeb inimene ise, kui ta on valmis ja tema aeg on käes. Ja ta saab kõigega hakkama, kui sa talle vaid jalgu ei jää.