Teemaks on ühe inimese küsimus, et temal pole jõudu enda eest seista selles maailmas. Väga sageli on minu poole pöörduvad inimesed need, kes on lapsepõlvest saadik tundnud vastumeelsus vägivalla, võitluse, intriigide, manipuleerimise, surve jms suhtes. Me suudame tavaliselt kangelaslikult kaitsta teiste õigusi, kuid kui keegi käitub meie suhtes ebaõiglaselt või ebaausalt, siis oleme nagu eksinud, meil on raske leida sõnu, mis paneksid solvaja paika ja samal ajal ei tekitaks meis sisemist vastikust enda suhtes. Need tunded on normaalsed.

Samuti on inimesed, kes kardavad teiste vastu astuda. Nad on oma eelmistes eludes “üle teiste peade astunud” ja mäletavad rasket tasu teiste hävitamise eest. Nii et selles elus on nad valinud rolli, kus on võimatu võidelda. Kuid on võimalik Armastada. Kõigepealt täitma ennast, oma keha imelise energiaga ja seejärel kiirgama, usaldades Elu. Ma arvan, et on vajalik rääkida sellest, et Võim pole võitlus. Võim on Armastus. Täiesti teistsugune liikumapanev energia, mis muudab eelkõige meie sisemist tunnet.

Fakt on see, et inimkond on kollektiivselt jõudnud väga kaugele. Varem oli üleminek mõistusest südamesse väga väheste saadav ja see oli võimalik vaid eraldi tingimustes, näiteks kloostis. Sest ühiskondlikus elus, sõdade ja revolutsioonide, näljahädade ja katastroofide taustal, eesmärkide saavutamiseks on olnud vajalik tegutseda läbi tahtejõu. Kuid me elame praegu ajal, mil edukas suhtlemine on võimalik ainult siis, kui dialoog tuleb südamest. Ja kõige tähtsam on südame jaoks sisemine seisund ja sisemine teadmine, et iga osakese selles maailmas, iga toimuv sündmus on väärtuslik ja siis pole enam sama võitlust ellujäämise eest.

Sellest hoolimata läbib iga inimene arengufaasi, kus ta loobub mängus olevast suhtlemisest, võitmisest, karjumisest, survest, alandamisest, manipuleerimisest, sest see on vastuolus temaga ja ta ei oska veel kasutada südame tundeid. Siis tõesti tundub, et agressorite pealetung väljastpoolt nõuab enesekaitset. Õnneks oleme tsivilisatsiooni sellises staadiumis, kus meid ei survesta füüsiliselt: meid ei haarata kurgust, ei kägista, ei lasta maha, ei panda trellide taha… Kõik toimub ainult emotsionaalsete reaktsioonide tasandil. Emotsionaalset survet avaldatakse meile ainult siis, kui me astume vastu teiste arvamustele või hinnangutele meie suhtes. Agressioon võib olla mitte ainult väline, vaid ka sisemine, kui meie enda sisemine rahulolematus iseendaga ja meie vaimne ettekujutus sellest, millised me peaksime olema ja mida peaksime tegema, hävitab meid ja tekitab süütunnet.

Igal juhul, kui me sisemiselt teame, et iga “rünnak” meie vastu on ründaja probleem, siis saame igale välisele agressiivsele käitumisele või pahameelele meie vastu reageerida draamas mitteosalemise ja rahulikkusega, sisemise valgusega, mõistes, et süüdistaval inimesel on palju halvem kui meil praegu. Kõige tähtsam on teadvustada, et ta on oma valust pimestatud. Seega on mõttetu midagi seletada, püüda olla meeldiv või avaldada kaastunnet. Oluline on sel hetkel teadvustada oma väärtust ja lasta inimesel oma peas lõpetada see, mida ta lõpetab.

See sisemine mittesekkumise jõud on alati olemas. See ei põhine mitte võitlusel ja vastupanul, vaid  südamel. Sellel, et mäletame, et iga inimene on ainulaadne ja kordumatu. See on see vägi, mis võimaldab meil end seestpoolt tugevana tunda ja igas olukorras kartmatult ennast usaldada. See vägi tuleb teadvustamisest, et iga olukord areneb kõige soodsamalt. Meie ainus ülesanne on õppida selle väega kiiresti kontakti saama. Uks sellesse jõusse avaneb tilkhaaval, kogudes neid hetki, mil oleme muretud, tänulikud, mil tunneme oma inimlikku väärtust, mil kogeme välist ja sisemist mugavust ja hubasust … Just need sisemise harmoonia hetked, mida tajume ja tunnetame, võimaldavad meil seda jõudu kasutada. Enam pole vaja “enda eest seista”, piisab sellest, et saad OLLA SINA ise. Sa ei pea maailma vastu võitlema, sa pead lihtsalt teadvustama ja väärtustama iseennast. Siis saab rahulikult läbi maailma minna. Tagasihoidlikult, lihtsalt järgides seda, mis on sulle väärtuslik ja kallis.