Miks üks inimene elab 30 aastat, teine 70 aastat, aga kolmas ei ela aastatki? Miks üks elab kogu elu külluses ja mugavuses, aga teine peab puuduses kuidagi ots otsaga kokku tulema? Miks üks on justkui sündinud naudingute jaoks, aga teist saadavad kannatused peaaegu igal sammul? Ja iga järgmine tegu ainult suurendab neid kannatusi?Ma kuulen sageli nendele küsimustele vastuseks väidet: „Jumal otsustas nii ja saadab meile kannatusi katsumuseks.”

Aga milleks?

Milleks luua maailm, kus valu ja kannatused on jaotatud nii ebavõrdselt? Kui see on katsumus, siis miks on see mõne jaoks peaaegu talumatu, aga teiste jaoks vaevu märgatav? Selline seletus jätab rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Ma ei ole kunagi seda vaatenurka omaks võtnud. Selles puudub sisemine loogika ja terviklikkus.

On olemas sügavam ja minu arvates ainus mõistlik seletus. Inimeste saatuste erinevused ei ole karistus ega juhuslik „katsumus ülalt”. See on seaduspärane tulemus põhjustest ja tagajärgedest, mille inimene on ise loonud.See, mida me nimetame saatuseks, on ajas lahti rulluv ahel meie enda tegudest.Mitte ainult praeguse elu piires, vaid ka olemise laiemas kontekstis. Iga tegu, iga mõte, iga kavatsus jätab jälje. Ja see jälg kannab paratamatult vilja, kas harmoonia ja rõõmu kujul või kannatuste ja piirangute kujul.

Nagu üks iamaine tark  ütles:

„Olge tähelepanelikud oma mõtete suhtes, sest need on tegude algus…” Aga Buddha sõnastas selle veel otsesemalt: „Me oleme see, mida me mõtleme. Kõik, mis me oleme, saab alguse meie mõtetest.”

Nendest põhjustest kujunevadki kehastumise tingimused: elu pikkus, ümbritsev keskkond, tervis ja materiaalne olukord. Ja oluline on mõista: see ei ole midagi sellist, mida saaks väliste rituaalide või loitsudega „nullida”. Tagajärge ei ole võimalik tühistada, kui põhjus jääb muutmata.

Varasemate tegude tagajärgi saab muuta ainult teadlikkuse ja uute heade tegude kaudu. Ainult nii muutub elu liikumise suund. Teist teed ei ole. Kui inimene jätkab aga tegutsemist ebateadlikult ja kordab mehaaniliselt vanu mustreid, siis tsükkel ei katke. See, mida ida õpetustes nimetatakse „kehastumiste rattaks”, jätkab pöörlemist.

Ja siis vahetub üks kannatuste ring teise vastu. Erinevus on ainult proportsioonides: kuskil on rohkem naudingut ja vähem valu, kuskil aga vastupidi. Aga olemus jääb samaks: liikumine ringiratast. Sellest ringist saab väljuda ainult sisemise pöördumise kaudu teadlikkuse poole, põhjuste mõistmise ja nende eest vastutuse võtmise kaudu.Ja just sellest hetkest alates katkeb teie taassündide ring.