Me jääme sageli kinni ühte ja samasse mõttesse: “Ta tegi minuga nii”, “Mind ei hinnata”, “Minuga ei oleks tohtinud nii käituda”. Nendes lausetes on valu, soov õigluse järele ja katse mõista, mis tegelikult toimub. Aga nendes lausetes ei ole väljapääsu. Kuni me oleme täielikult solvumise ja valu sees, jääme ohvri rolli. See on seisund, kus midagi justkui ainult juhtub meiega. Me tunneme, et teine inimene määrab meie enesetunde, väärtuse ja võimalused. Sellest kohast on väga raske midagi muuta, sest kogu jõud tundub olevat kellegi teise käes.

See ei tähenda, et peaksid võtma kogu süü enda peale. See oleks ebaõiglane ja vale. Kui teine inimene on sind solvanud, alandanud, ignoreerinud, reetnud või halvasti kohelnud, siis tema vastutab oma tegude eest. Tema sõnad, valikud, ebaküpsus, haavad ja käitumine on tema osa. Kuid tervenemise ja muutuse jaoks on vaja ausalt vaadata ka enda osa. Mitte selleks, et ennast süüdistada, vaid selleks, et tagasi saada oma mõju, oma hääl ja õigus valida.

Sest kuni sa otsid kogu põhjust ainult teises inimeses, jääd sa jõuetuks. Sa ei saa teda muuta. Sa ei saa tema eest küpseda, mõista, armastada ega vastutada. Aga sa saad muuta oma reaktsiooni, oma piire ja oma otsuseid. Sa saad valida, kas jääda või lahkuda, vaikida või rääkida, taluda või peatada, õigustada või näha olukorda sellisena, nagu see on.Kus lõpeb tema vastutus ja algab sinu oma? See on üks ausamaid küsimusi, mida suhtes endalt küsida. Tema osa on tema käitumine. Sinu osa on see, kas sa jätkad selle talumist, kuigi see sulle haiget teeb. Sinu osa on vaikimine hetkel, kui sind ei austata. Sinu osa on hirm öelda “ei”. Sinu osa on lootus, et ta muutub, samal ajal kui sina harjud aina rohkem rolliga, kus pead olema kannatlik, mõistev ja vaikne.

See roll ei teki ühe päevaga. Alguses sulged silmad väikeste asjade ees. Sa ütled endale: “Ta on lihtsalt väsinud”, “Tal oli raske päev”, “Kõigil juhtub”. Hiljem hakkad mööda vaatama korduvatest mustritest: külmusest, hoolimatusest, alavääristamisest, soovimatusest sind kuulata. Siis hakkad teda teiste ees õigustama. Ja ühel hetkel võid avastada, et elad inimesega, kes teeb sulle haiget, aga sa ei tea enam, kuidas sellest välja tulla. Väljapääs algab küsimusest: “Kus ma ei peatanud seda, mis mulle tegelikult ei sobinud?”

See küsimus ei ole enesesüüdistamiseks. See on ärkamiseks. See aitab näha, millises kohas oled sa oma piiridest üle astuda lubanud. Kus oled sa oma tundeid pisendanud. Kus oled sa valinud rahu säilitamise iseenda arvelt. Kus oled sa lootnud, et kui oled piisavalt hea, kannatlik ja armastav, siis teine inimene lõpuks muutub. Aga armastus ei peaks tähendama enda kaotamist. Suhe ei peaks nõudma pidevat vaikimist, eneseületamist ja valu talumist. Kui sinu heaolu sõltub ainult sellest, kas teine inimene kunagi muutub, siis oled andnud oma elu võtmed tema kätte.

Oma mõjuvälja tagasi võtmine tähendab, et sa hakkad märkama oma valikuid. Isegi siis, kui need valikud on rasked. Sa ei saa alati muuta seda, mis sinuga juhtus. Aga sa saad otsustada, mida sa sellega edasi teed. Sa saad õppida ennast kuulama, oma piire austama ja mitte enam reetma iseennast selleks, et säilitada suhet, mis sind lõhub. Jah, see võib olla valus. Sest ausus näitab vahel seda, mida me kaua ei tahtnud näha. Kuid just aususest algavad päris muutused. Kui sa näed ainult tema süüd, jääd ootama, et tema midagi parandaks. Kui sa näed ka oma mõjuvälja, saad hakata ise liikuma. Mitte süüdi, vaid teadlikuna. Mitte nõrgana, vaid inimesena, kes hakkab vaikselt tagasi võtma oma jõudu, väärikust ja õigust elada ilma pideva sisemise valuga.