Inimene sünnib sisemiselt terviklikuna. Igas inimeses on palju erinevaid külgi: tugevus ja haavatavus, julgus ja hirm, valgus ja vari, rahu ja viha. Probleem algab siis, kui inimene hakkab mõnda osa endast pidama halvaks, sobimatuks või häbiväärseks ning surub selle alla. Need osad ei kao kuhugi. Nad jäävad meie sisse ja hakkavad varem või hiljem tähelepanu nõudma.

Inimese sisemine olemus

Meie sisemine maailm koosneb paljudest erinevatest osadest. Mõnda neist ühiskond toetab, mõnda aga mõistab hukka. Kui inimene püüab kogu aeg olla ainult „õige“, „hea“, „tugev“ või „mugav“, võib ta kaotada kontakti nende osadega, mis vajavad samuti mõistmist ja vastuvõtmist. Nii tekib sisemine killustumine: inimene ei tunne end enam tervikuna, vaid justkui koosneks eraldi tükkidest.

Me kaotame sideme iseendaga ka siis, kui anname liiga palju tähelepanu välisele maailmale ja liiga vähe oma sisemisele seisundile. Näiteks võivad inimesed jääda kinni ideoloogiatesse, vihasse, vastandumisse, poliitikasse, uudistesse või teiste inimeste hukkamõistmisse. Kui maailm jaguneb ainult „meieks“ ja „nendeks“, „õigeteks“ ja „valedeks“, hakkab inimene tegelikult kaotama võimet näha tervikut.

Teised inimesed võivad olla meie peeglid. See ei tähenda, et kõik nende teod oleksid õiged või et me peaksime kõigega nõustuma. See tähendab, et tugev reaktsioon teise inimese vastu võib näidata midagi meie enda sees: meie valu, hirme, sisemisi keelde või omadusi, mida me endas näha ei taha. Kui keegi meid väga ärritab, tasub küsida: „Mida see minus puudutas? Kas selles on midagi, mida ma endas eitan või kardaan?“

Tänapäeva maailmas on palju asju, mis tõmbavad inimese tähelepanu iseendast eemale: mood, uudised, poliitika, raha, majandus, tervisehirmud, sotsiaalmeedia, trendid ja pidev infomüra. Iseenesest ei ole need asjad halvad. Probleem tekib siis, kui inimene kaotab neisse sukeldudes kontakti oma sisemise rahu, mõtete, keha ja tegelike vajadustega.

Kui inimene elab pidevalt välise müra sees, muutub tal raskemaks kuulda iseennast. Ta võib hakata elama reaktsioonides: vihastuda, karta, vaielda, tõestada, võrrelda ja muretseda. Nii hajub tema energia laiali. Ta ei kogu jõudu, vaid kulutab seda pidevalt välistele stiimulitele.

Kui vanad süsteemid lagunevad, tekib alati midagi uut. See ei juhtu alati kergelt. Muutus võib tuua kaasa ebakindlust, hirmu ja segadust. Kuid looduses on muutumine loomulik protsess: vana annab ruumi uuele. Seda ei saa täielikult peatada. Hea näide on keha paranemine. Kui inimene saab haava, hakkab keha seda ise parandama. Miljonid rakud teevad oma tööd ilma, et me peaksime seda teadlikult juhtima. Meie ülesanne on luua paranemiseks head tingimused: puhata, mitte haava pidevalt katsuda, hoida seda puhtana ja anda kehale jõudu.

Aga kui inimene on kurnatud, kardab pidevalt, kontrollib haava iga hetk ja segab paranemist, võib taastumine võtta kauem aega. Keha ei saa rahulikult teha seda, mida ta oskab. Sama võib toimuda ka sisemiselt. Kui inimene on muutuste ajal pidevalt uudistes, hirmus ja välises kaoses, võib tal olla raskem terveneda, selgineda ja oma jõudu tagasi saada. Väline müra võib takistada sisemist paranemist, sest tähelepanu on kogu aeg väljas, mitte enda sees.

Kuidas mitte kaotada iseennast?

Oluline on õppida eristama, mis päriselt vajab sinu tähelepanu ja mis lihtsalt röövib seda. Mida absurdsemad või hirmutavamad on uudised ja välised sündmused, seda rohkem võivad need sind kaasa tõmmata. Aga sul on alati võimalus peatuda ja küsida: „Kas see aitab mul selgemaks, tugevamaks ja rahulikumaks saada või viib mind endast eemale?“

Rasked ajad võivad olla ka võimalus küsida endalt olulisi küsimusi, mida rahulikul ajal ehk ei tekikski:

Kes ma olen ja mille nimel ma elan?
Millises süsteemis ma elan ja kas see toetab minu arengut?
Kas ma tahan, et mu lapsed elaksid samamoodi?
Mis sobib mulle ja mis enam ei sobi?
Mida ma endale keelan ja miks?
Kes mind ärritab ja mida see minu enda kohta näitab?
Mida saan ma iseendas muuta, et mu elu peegeldaks rohkem rahu ja selgust?
Mida on mul aeg vastu võtta ja millest on aeg lahti lasta?

Iseendast eemaldumine algab sageli märkamatult: me anname oma tähelepanu kõigele välisele ja jätame oma sisemaailma üksi. Tagasitulek algab samuti lihtsalt: ausast pilgust enda sisse, rahulikust kohalolust ja otsusest hoida oma tähelepanu seal, kus sünnib tõeline jõud.