Paljud inimesed soovivad elus muutusi, teadmata, et esmalt tuleb muuta iseennast. Kui me ütleme, et maailm algab sinust, siis see tähendab, et sina muudad ennast ja siis maailm peegeldab seda välises keskkonnas. Miks inimesed nii väga muutusi soovivad, aga kardavad ise muutuda? Mida teha, kui soovid elus muutusi? Kommentaar: “Aga kui soovid elus muutusi, aga midagi ei muutu, kuidas sellega toime tulla?”

Soovida võib nii palju kui soovid, aga kui sa ei alusta oma elu muutmist, siis midagi ei muutu. Vaja on mitte soovida, vaid muuta. Vali üks eluvaldkond, mis sind eriti ei rahulda ja muuda seda. Kui on vaja, siis katkesta kõik vanad seosed ja seejärel võta uus suund. Mis see tähendab? Kui soovid rohkem teenida, aga praegusel töökohal on kõik võimalused proovitud, siis otsid endale uue koha ja alles siis lähete üle.

Või suhetes. Kui te ei ole abieluga rahul, siis sa ei löö ust pauguga kinni, vaid endale uue vundamenti (valmistad ennast ja lähedasi moraalselt ette, et te lähete lahku, mõtled kuidas iseseisvalt hakkad edasi elama ja kus) ja seejärel teed otsustava sammu.

Ümber sinu ei muutu midagi, kui sa ise enda sees ei muutu. See teema tihti tõuseb pinnale transformatsiooni ajal. Mida inimesed teevad? Nad jäävad ühele ja samale kohale, kõnnivad aastast aastasse ühes ja samas ringis, käivad enesearengu koolitustel, isiksuse avastamise loengutel, aga tulemus on ikka seesama. Puudub võtmemoment – sa pole teinud hüpet. Sa käid endiselt samas suletud ringis, aga see on endiselt suletud ring. Kuid muutuste saavutamiseks pead endast välja hüppama.

Miks sa ei muutu? Tõenäoliselt kardad. See on harjumuspärane reaktsioon – äkki läheb veel halvemaks.

Kommentaar: “Kiiresti olen läbi, alguses kõik põleb, kõik liigub, mõne aja pärast pole enam huvitav.”

Koolis antakse lastele ülesandeid. On mitu taset: lihtne ülesanne, mille saab hakkama igaüks; on stabiilsed ülesanded, millega osa õpilastest saab hakkama ja on kõrgema raskusastmega ülesanded, millega saavad hakkama need, kelle ajud on selleks teritatud. Sellised ülesanded raputavad mõistust. Aga selline hetk – raskusastme tõus – see on äge, see väljakutse.

Kuid paljud inimesed ei oska väljakutset adekvaatselt vastu võtta, sest neil on peas pilt: kui ma olen nii vaimne, siis kõik peaks olema moosine,  ning mitte mingeid takistusi, mitte mingeid kokkupõrkeid. Kui ma kokku puutun seinaga, siis ma ei peaks seda läbima. See on programm, viirus teadvuses, mida tuleb endast välja lüüa, sest just läbi väljakutsete sa kasvad, läbi väljakutsete sa saad targemaks, sealhulgas hakkavad liikuma energiad just tänu väljakutsetele. Aga kui esimese raskuse juures paned käpad risti, siis pole arengut, pole evolutsiooni, on see sama eluratas ringi käimine. Midagi ei muutu, sest sa jooksed väljakutsete eest ära, sa lähed kõige vähima vastupanu teed. Väljakutsed on vajalikud.

Naise passiivsus, kommentaar: “Mõnikord unistan: kas keegi teine saaks teha seda minu eest?”

See on meie tüdrukute oma. Meeste element on aktiivsem, naise element on passiivsem, see on passiivsus. Kuid passiivsus pole laiskus, ega degradeerumine. Sest kui elu surub, lähed ja teed ja teed seda kergesti. Kuid on võimalus jääda kinni, kui ootad palju aega, et keegi teine teeks. Aeg on kiirenenud, sündmuste hulk, mis ühes ajaperioodis toimub on oluliselt suurenenud ja lihtsalt pole enam võimalust pikalt kinni jääda.

Varem võisid kaua olla “vahepealses” seisundis ja mõelda: seda võiks olla teinud ja seda, aga sa ei teinud ja kui sa eile ikka oleksid ikkagi teinud, oleks täna täiesti erinev tulemus. Kuid selle asemel, et nagu paljud teevad, kurvastada, koosta järgmiseks korraks konkreetsed sammud: üks-kaks, lähen ja teen. Kuid paljud jäävad kahetsuses kinni. Tunnista fakti: noh, panin mööda.