Mõnes peres ei lõpe ema ja tütre vaheline tugev side ka siis, kui tütar on ammu täiskasvanud. Väliselt võib kõik tunduda hoolimisena: ema annab nõu, küsib, kuhu tütar läheb, kellega suhtleb, mida otsustab, kuidas elab. Ta võib öelda, et teeb seda armastusest ja soovist kaitsta. Kuid vahel muutub hool märkamatult kontrolliks ning armastus hakkab tunduma surve, süü ja kohustusena.Täiskasvanud tütre jaoks võib selline suhe olla väga kurnav. Ühest küljest ta armastab oma ema ega taha talle haiget teha. Teisest küljest tunneb ta, et tema enda elu, valikud ja vajadused jäävad pidevalt tagaplaanile. Ta võib olla edukas, tark ja iseseisev naine, kuid ema ees tunneb end ikka väikese tüdrukuna, kes kardab pahandada, pettumust valmistada või armastusest ilma jääda.

Kontrolliv ema ei pruugi alati käituda karmilt või valjult. Mõnikord piisab ühest pilgust, ohkest või lausest: “Ma lihtsalt arvasin, et sa tuled,” või “Ma lootsin, et sa mõtled ka minu peale.” Sellised sõnad võivad tütre sees äratada tugeva süütunde. Ta võib hakata uskuma, et enda vajaduste valimine on isekus. Et puhkus, armastus, oma pere, vaikne õhtu või isiklik ruum on midagi, mille pärast peab end õigustama. Kui selline muster kestab aastaid, võib tütar kaotada kontakti oma sisemise häälega. Ta ei küsi enam: “Mida mina tahan?” vaid “Kuidas ema reageerib?” Ta võib harjuda mõttega, et rahu säilitamiseks tuleb oma soovid alla suruda. Nii tekib nähtamatu leping, kus täiskasvanud inimene annab osa oma vabadusest ära, et mitte kogeda ema solvumist, pettumust või vaikivat etteheidet.

Sellise suhte kõige keerulisem osa on see, et seda on raske märgata. Kui inimene on lapsest saati elanud teadmisega, et ema tunded on tema vastutus, tundub see normaalne. Alles hiljem, kui tekib veidi distantsi, hakkab ta nägema, kui palju tema otsuseid on juhtinud mitte armastus, vaid hirm ja süütunne. Oluline on mõista, et piiride seadmine ei tähenda ema hülgamist. See ei tähenda tänamatust ega külmust. Piirid tähendavad, et tütar tunnistab lõpuks ka enda elu väärtust. Ta võib armastada oma ema, kuid samal ajal mitte lubada tal otsustada kõike tema eest. Ta võib hoolida, kuid mitte kanda vastutust ema iga emotsiooni eest. Ta võib olla lähedane, kuid mitte kaotada iseennast.

Sellisest suhtest tervenemine võtab aega. Sageli tuleb õppida täiesti uusi oskusi: ütlema rahulikult “ei”, mitte selgitama ennast üle, taluma ema rahulolematust, valima ennast ilma süütundeta. Alguses võib see tunduda väga hirmutav. Sees võib ärgata vana lapse hirm: “Kui ma eemaldun, siis mind ei armastata enam.” Kuid täiskasvanud elu algabki sealt, kus inimene mõistab, et armastus ei tohiks nõuda enese kaotamist. Tütar ei pea jääma igaveseks lapse rolli. Ja ema ei pea olema kogu tema maailma keskpunkt. Terve suhe saab tekkida alles siis, kui mõlemal on õigus oma tunnetele, piiridele ja eraldi elule.Kõige tervendavam samm on hakata tasapisi tagasi tulema iseenda juurde. Küsida endalt: mida mina tunnen, mida mina vajan, millist elu mina tahan elada? Mitte viha ega võitluse kaudu, vaid rahulikult ja kindlalt. Sest täiskasvanud tütrel on õigus armastada oma ema ning samal ajal kuuluda iseendale.