Iga sõltuvuse aluseks on häbi. See sisemine häbi, mis on sündinud lapsepõlves ja kinnistunud veendumus, et sa pole piisavalt hea, piisavalt tark, piisavalt võimeline, piisavalt pingutanud ja nii edasi. Sisemine häbi sünnib enese vastu mitte-armastamisest. Sellises suhtumises endasse pole armastusele kohta, sest puudus eeskuju, keegi ei õpetanud, mis on enese-armastamine, ei näidanud enda suhtumises. Varem mõisteti selline enese suhtumine hukka ja seda ei aktsepteeritud maatriksis, kuna energiad olid teised ja inimesed ja teostuse ülesanded ka.

Nüüd aga ajad muutuvad, energia muutub vähem tihedamaks, seetõttu armastus saab inimese südamesse kergemini tekkida ja ennast ilmutada. Inimesele tuleb sellistel hetkedel mõte, et ma olen armastust väärt oma sünniõiguse järgi, mul ei ole vaja armastust välja teenida kellegi käest.

Igasugused sõltuvused annavad illusiooni sisemisest edukusest, mingist vastavusest oma (täpsemalt vanemate) enesehinnangutele, mis on üle võetud teise kogemuse puudumise tõttu. Tänu neile kompenseerib inimene enda vastu mittetundmise ja tunneb rõõmu ning naudingut iseendast ja oma elust.

Armastuse ja tähelepanu puudus iseenda vastu avaldub selles, et inimene eirab oma elu eest vastutamist ja ka selle, et armastuse puudumise tõttu enda vastu ilmneb temas energia puudus, mida ta kompenseerib sõltuvuse kaudu. Sõltuvusest vabanemine on võimalik ainult siis, kui alustada puhastust mitte ainult füüsilisest kehast, vaid ka aurast. Kuna inimene asub madalatel vibratsioonitasemetel, siis tal ei jätku energiat ja seetõttu ta laenab seda enda käest, kaotades elujõu.