Me palju räägime kohalolust, ehk olemises hetkes siin ja praegu. Milles on kohalolu lihtsus? Käesolev hetk on lihtne ja avab võimalused. Eelmiste piirangutega suurem osa inimesi on olnud oma kodudes, nagu luku all. Nad on onud oma peredega ja peale piirangute lõppu on olnud palju lahutusi ja suhte lõpetamist. Inimene on olnud nagu piiratud ringis ja vahest polnud mugav kogu aeg olla koos oma lähedaste inimestega ja ka iseendaga. Aga see on olnud suur ja võimas pööre enda poole, ehk see on olnud esimene kohalolu hetke fikseerimine ja selle teadvustamine. Keegi on avastanud, et pole nii kerge pidevalt olla koos oma kodustega. Keegi aga mõistis, et ei saa olla pidevalt ühes ruumis oma lastega ja sugulastega. Keegi avastas, et ta pole finantsiliselt enda eest hoolitsenud, kedagi töölt lahkunud, sest ei soovinud vaktsineerida. Kuid kõik see on olnud globaalne punkt selleks, et me vaataksime endasse.

Ned kes on olnud covidi-ga haiged on tundnud, et see haigus nagu aitas inimest ennast ankurdada kohalolus. See seisund on meile andnud mõistmise, et tähtis on olla siin ja praegu aga me pidevalt oleme või minevikus või tulevikus. Kuid just see haigus aitas sügavalt sukelduda endasse. Sellised situatsioonid näitavad meid ennast ja meie sisemised kihid, millele me pole tähelepanu pööranud. Kohalolu on alati lihtne, selle teeb keeruliseks meie enda mõistus.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad