Kas olete märganud, kuidas tulevikuhirm muutub märkamatult elu taustamüraks? Hommikul avate uudised. Ja seal… juuksed tõusevad püsti. Päeval vaatate poes hinnasilte ja võrdlete neid tahtmatult sellega, mis need olid kuu aega tagasi. Õhtul helistate lastele ja üritdate häälest aru saada, kas kõik on korras. Aga öösel, kui ümberringi läheb vaikseks, algab kõige raskem. Mõtted. Üks teise järel.

Mis saab edasi?
Kas rahast jätkub?
Mis saab tervisest?
Kuidas muutub elu aasta pärast?
Mis siis, kui juhtub midagi halba?

Ja kõige ebameeldivam on see, et vastuseid ei ole. Kui olime nooremad, tundus elu üsna lihtne. Õpi. Tööta. Tee plaane. Ja siis on kõik kontrolli all. Kuid vanusega tuleb arusaamine, mis teeb meid korraga targemaks ja ärevamaks. Elu ei saa täielikult kontrollida. Võid teha kõike õigesti ja siiski haigestuda.
Võid armastada lähedasi ja mitte suuta neid vigade eest kaitsta. Võid palju tööd teha ja ühel päeval näha, kuidas asjaolud muutuvad kiiremini kui meie plaanid.

Just sellepärast ei hirmuta meid tuleviku, tuleviku on alati tundmatu olnud. Meid hirmutab midagi muud. Garantiide puudumine. Tahame teada, et kõik saab korda. Tahame elult kirjalikku kinnitust. Tahame olla kindlad, et homme tuleb täpselt selline, nagu oleme seda ette kujutanud. Kuid elu ei ole kunagi selliseid garantiisid andnud. Ega anna. Ja mida rohkem me garantiisid ihaldame, seda tugevamaks muutub ärevus. “Me kannatame sagedamini kujutluses kui tegelikkuses.”

Mõelge, mitu sündmust, mida kartsite, ei juhtunudki kunagi? Mitu unetut ööd kulus stsenaariumitele, mis eksisteerisid ainult mõtetes? Mitu jõudu kulus mineviku kummituste ja tuleviku varjudega võitlemisele? Kuid on veel üks asi, millest harva räägitakse. Kõige kurvem selles kõiges ei ole isegi tulevikuhirm. Kõige kurvem on see, et see varastab oleviku. Kuni muretseme selle pärast, mis võib juhtuda aasta pärast, möödub tänane päev.

Akna taga puhkeb suvi õitsele.
Lapsed kasvavad suuremaks.
Lähedased ootavad meie tähelepanu.
Laual jahtub tee.

Aga me elame mõtetes sündmustes, mida veel pole olemas. Ärevus ei kaitse meid, see võtab lihtsalt meie elu tükk tükilt.

Mida siis teha?

Teadlikkuse praktikas on lihtne harjutus, mis aitab leida toe tagasi, kui mõtted kannavad sind jälle hirmutavasse tulevikku. Peatu hetkeks ja küsi endalt: mis toimub minu elus praegu? Mitte homme, mitte aasta pärast, mitte viie aasta pärast. Vaid praegu. Ja veel üks küsimus: kas sel hetkel on reaalne oht? Väga sageli on vastus: “Ei. Praegu on kõik korras.” Teadlikkuse praktikad ei luba eemaldada kõiki eluraskusi. Need annavad midagi väärtuslikumat: oskuse elada seal, kus päriselu asub. Praeguses hetkes.

Paljud vaimsed traditsioonid tuletavad meile meelde üht lihtsat tõde: Me ei saa kontrollida kõiki oma elu sündmusi. Kuid me saame valida, millise meeleseisundiga neid sündmusi vastu võtta. Võib elada aastaid hirmutava tuleviku ootuses. Või võib hakata märkama tänast päeva.

Selle lõhnu.
Selle inimesi.
Selle väikeseid rõõme.
Selle vaikseid imesid.

Tulevik jääb alati tundmatuks. Jah, selle üle tuleb mõelda, plaane teha ja eesmärke seada, kuid mitte ELADA selles. Rahu ei tule siis, kui saame garantiisid. Rahu tuleb siis, kui lõpetame nende nõudmise. Ja hakkame elule veidi rohkem usaldama kui oma hirmudele.