Me elasime paljude aastate jooksul autopiloodirežiimis, nimetame seda teadvusetuseks. Ma märkan praegu, et isegi paljudel teadlikel inimestel ilmneb autopiloot täpselt samamoodi nagu varem. On selline nähtus, mida ma nimetaksin meele kaardistamiseks. Kui oled uues kohas, jalutad näiteks mööda võõra linna tänavat, uuridsilte, vaatad poode, siis aeg venib. Sellel hetkel meie mõistus loob kaardi ja aeg subjektiivselt liigub aeglasemalt. Olgu see siis kaugreis või matk uutesse kohtadesse, see tunne võtab palju aega. Kui naased tagasi, tundub, et aeg on vähenenud poole võrra. Tee on sama, kõik on endine, kuid subjektiivne aja tajumine liikumises on vähenenud poole võrra.

Märkasin, kuidas aeg kokku tõmbub sõna otseses mõttes mõne minutiga. Sinna sõidad kaua, kuid tagasi tundub kiiremini. See on seotud mõistuse kaardistamisega, see fikseerib midagi uut, sest on vajalik turvalisuse ja ellujäämise jaoks. Mida rohkem sa käid samas kohas, seda vähem pöörad tähelepanu detailidele, kuni lülitad sisse teadlikud liigutused. Meie ülesanne on autopiloodist lahti saada ja maksimaalselt tulla tagasi reaalsusse. Harjumuspärane fikseerub meis nii tugevalt, et tekitab vastupanu ja häireid, kui äkki midagi muutub.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.