Alistumine – on arusaamine, et igal inimesel on selles maailmas oma saatus. See on arusaamine oma kogemusest, et samamoodi nagu keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha, ei saa sina kedagi teist õnnelikuks teha ega sundida teda õnnelikuks saama. (Kirjutan ja mõistan, et paljudel on just see illusioon – „keegi võiks mu elu värvirikkaks ja maitsvaks muuta – sõbrad, täiskasvanud lapsed, lapselapsed, partnerid ja isegi kolleegid. Aga mina iseendaga ei oska midagi peale hakata, samal ajal kui need inimesed võiksid, aga kuidagi ei kiirusta mu elu õnnelikuks muutma“… Soovitan sel juhul peeglisse vaadata!

Need on kaks medali külge – vastutus iseenda eest ja alistumine, teiste inimeste elu vastu võtmine – on omavahel tihedalt seotud. Kogu tarkus  seisneb ainult aususes. On võimatu alistuda sellele, et sa ei saa teisi inimesi parandada, enne kui sa ei mõista, et just sina ise lood täielikult oma elu! Seni, kuni inimene lükkab vastutuse iseenda eest kellelegi teisele ja ütleb: “ma pean muretsema ja kannatama…”, “ma pean tegema…” – ta ei tunnista enda kohta tõde. Ja seetõttu ta ei taha ega suuda tunnistada tõde, et kellegi teise mõjutamine on võimatu.

Kui sa valetad iseendale, siis petad ennast ka teiste suhtes.

Kui sa ise pole vaba, siis sa ei võimalda ka teistel vabadust.

Seega on peamine asi, mis aitab meil lahendada igasuguseid küsimusi ja probleeme lähisuhetes, äärmiselt aus olemine iseenda suhtes ja valmidus vastutada oma elu eest.