Vahel kogeb inimene sisemist tühjust. Mitte seda, mis on seotud hülgamise või tõrjutuse tundega, vaid hoopis teistsugust seisundit – vaikset, tardunud olekut, kus kaob tähenduse tunne, soovid ja motivatsioon. Tekib tunne, nagu elu kulgeks autopiloodil: midagi ei köida, midagi ei tõmba, ja inimene on justkui iseendalegi kauge.

Selline seisund võib tunduda hirmutav, sest mõistus on harjunud pideva liikumise, emotsioonide ja eesmärkidega. Kui neid ei ole, tõlgendab mõistus seda ohuna. Sageli kaasneb sellega ka süütunne – justkui peaks inimene alati olema hooliv, armastav ja täis energiat, kuid sel perioodil seda ei ole.

Tegelikult on selline tühjus loomulik ja vajalik etapp. See ei ole seisak, vaid omamoodi sisemine paus või ümberhäälestus. Inimese areng ei toimu sirgjooneliselt, vaid kihtide kaupa. Aeg-ajalt tekib hetk, kus vana on justkui ammendunud, kuid uus ei ole veel kuju võtnud. Just see vahepealne ruum tundubki tühjusena.

Seda seisundit võib võrrelda tühja anumaga. Enne kui midagi uut saab tekkida, peab vana taanduma. Kui ruum on täidetud varasemate mõtete, harjumuste ja kogemustega, ei ole seal kohta millelegi uuele. Tühjus ei ole puudus, vaid potentsiaal.

Sama kehtib ka sisemaailma kohta. Kui inimene kogeb tühjust, loob ta tegelikult ruumi uuele kvaliteedile uuele arusaamisele, tunnetusele või sisemisele tasakaalule. Sageli saab alles sellises vaikuses kuulda midagi sügavamat kui tavapärased mõtted oma sisemist vajadust või suunda.

Kuidas ennast sellisel perioodil toetada?

Kõigepealt on oluline lõpetada enda hindamine. See, et puudub energia või soov tegutseda, ei tee inimest halvemaks ega katkisemaks. Vastupidi, see võib olla märk sellest, et süsteem vajab puhkust ja ümberkorraldust.

Tasub hoida enda suhtes pehmet ja toetavat hoiakut. Isegi kui midagi ei taha teha, võib alustada väga väikestest sammudest minna korraks õue, liigutada keha, hoida kinni päevakavast nii palju kui võimalik. Kuid kõige olulisem ei ole tegevus, vaid suhtumine iseendasse.

Oluline on ka mõista, et kõik seisundid on ajutised. Nii nagu tõusud ja mõõnad vahelduvad looduses, vahelduvad need ka inimese sisemaailmas. Kui ühel hetkel on langus, siis teisel hetkel tuleb taas liikumine ja selgus. Iga inimese kogemus on osa suuremast tervikust. Kui ühel on raskem periood, on kellelgi teisel kergem. Need erinevad seisundid ei ole juhuslikud, vaid loovad koos tasakaalu ja mitmekesisuse.

Seetõttu ei tasu tühjust karta ega selle eest põgeneda. See on aeg, mil toimub sisemine töö, isegi kui see ei ole nähtav. Kui inimene suudab selle perioodi vastu võtta ilma enese hukkamõistuta, loob ta aluse millelegi uuele ja sügavamale. Peamine ülesanne sellistes hetkedes on usaldada protsessi ja hoida kontakti iseendaga – mitte ainult mõtete tasandil, vaid ka kehas ja tunnetes. Just sellest kontaktist hakkab tasapisi taastuma elujõud, selgus ja sisemine tasakaal.