Iga otsija ootab mingil moel murdepunkti  hetke, mil silmadelt langevad katted, maailmataju muutub ja koos sellega hakkab muutuma ka reaalsus. Sageli otsib inimene oma probleemidele lahendust väljastpoolt. Ta usub, et tema elu kujundav allikas asub kusagil temast väljaspool. Sündmuste kulgu seletatakse Jumala plaani, karma, planeetide mõju, energiate, teiste inimeste, juhuste või keeruliste väliste asjaoludega. Ükskõik millega ainult mitte iseendaga.

Inimene ei pruugi näha seost oma mõtete, alateadvuse, sisemiste hoiakute ja tegelikkuses toimuvate sündmuste vahel. Tihti ei ole tal selget arusaama ka omaenda uskumustest, varjatud kasudest, motiividest, soovidest ega tähelepanu fookusest sellest sisemisest „filmist”, mis tema peas pidevalt jookseb.Kui tähelepanu on suunatud ainult väljapoole, muutub elu katkematuks reaktsioonide jadaks. Kõik toimuv näib inimesest sõltumatu. Tekib illusioon, et raskustes on süüdi teised inimesed, ebasobivad asjaolud, aeg, vanus, keha seisund või mõni väline mõjutaja.

Tõeline pööre toimub siis, kui inimene hakkab märkama seost selle vahel, mis toimub tema sees, ja selle vahel, mis toimub tema elus. Sellest hetkest alates pöördub tähelepanu sissepoole. Inimene hakkab nägema oma uskumusi, mõttekäike, järeldusi, emotsioone ja seda, millele ta tegelikult keskendub. Ühel hetkel võib saabuda sügav taipamine: inimene näeb selgelt, et tema sisemine maailm on otseselt seotud tema kogemustega välises elus. Ta hakkab mõistma, et ta ei ole ainult sündmuste ohver, vaid ka nende tõlgendaja, kujundaja ja kaaslooja. Teised inimesed ei ole enam lihtsalt süüdlased. Nad võivad peegeldada neid rolle, ootusi ja sisemisi stsenaariume, mida inimene ise endas kannab.

Kõik piirangud algavad sageli meelest. Ja kui piirang on loodud sisemiselt, saab seda ka teadlikult muuta. See tähendab, et inimene võib ühel hetkel murda oma nähtamatu puuri trellid ja astuda sisemisse vabadusse. Seal, väljaspool vana mõtteviisi piire, avaneb rohkem tähendust, vabadust, armastust, lähedust, eneseväljendust, tervist, küllust, rõõmu ja elujõudu. Sügav taipamine võib muuta kogu elu suunda. Just sellest hetkest lõpeb lõputu otsimine ja algab uus peatükk  elu, kus inimene ei põgene enam iseenda eest, vaid hakkab teadlikult looma oma reaalsust.

Ja ühel päeval võib ta end tabada mõttelt:

„Elu on parim, mis minuga juhtunud on.”