Tahan täna käsitleda raha teemat. Kui inimesed ärkavad oma tõeliste soovide mõistmisele, muutuvad paljud ühiskonna “normid” meile kahtlaseks. Üheks selliseks normiks on oma elu vahetamine palga ja sotsiaalse staatuse vastu.

Üha rohkem inimesi enam ei  vali endale finantsilist “stabiilsust”, kui oma elu selle tõttu jääb elamata. Inimesed loobuvad tõsistest ametitest ja kõrgetest positsioonidest. Mõned kolivad linnast ära, mõned lihtsalt vähendavad kulusid, avastades üllatusega, kui paljudest ebavajalikest asjadest ja kulutustest saab loobuda ilma endale kahju tegemata. Paljud proovivad oma hobidega raha teenida, otsivad enda jaoks sobivat tegevusvaldkonda. Kuid selliste valikutega inimesed esialgu tihti kohtavad sisemise vastupanuga ja sageli kannatavad. Miks? Nad kannatavad omaenda “ebatäielikkuse” all: ei saa elada “nagu kõik teised”, aga ka “eriliselt” ei õnnestu; aeg läheb edasi, aga ma pole ikka veel “ennast loonud“. Tihti inimene valides enda elus midagi muud tahab saada kõike ja korraga, et tegevus mida ta endale valis, kohe hakkaks tooma raha ja head tulemused, kuid ei arvesta sellega, et ta kasvab koos selle tegevusega ja ka sellel kasvul on olemas enda etapid.

Aastatuhandete jooksul määratles inimese väärtust tema edukus ühiskonnas, mis oli lahutamatult seotud finantsilise kindlustatusega. Seetõttu ületas raha väärtus kaugelt nende ostujõudu, näidates inimese tema võimeid ja suhtumist ellu ümbritseva ühiskonnaga. Igal ajastul, igas sotsiaalses kihis olid oma “edukuse” kriteeriumid. Mis ühe jaoks tundus piisav ja “ühiskondliku seisundi” määratlusena, oli teise jaoks “vaesus” ja läbikukkumine. Nende tõusude ja mõõnade mälestus elab meie DNAs ja komplitseerib meie suhet rahasse, meie võimet seda teenida, saada ja kasutada.

Viimane ajastu – tarbimisühiskonna ajastu – purustas kõik rekordid sissetuleku suurendamises, kuna selle sissetulekuga pole lõpuks aega või jõudu midagi teha. Selline võidujooks kajastus reaalsuses mõistega “downshifting”, kui inimesed, kes on saavutanud kõrgeimad tulemused oma professionaalses tegevuses, teadlikult loobuvad vastutusest ja astuvad oluliselt madalamale professionaalsele astmele või tegevusele. Inimesed tunnevad kergendust, kui saavad võimaluse enam mitte järgida eelmise staatuse poolt pealesurutud elustiili, leiavad aega ja jõudu eluhetkede tunnetamiseks, südamlikuks suhtlemiseks ja uute loovate tegevuste nautimiseks.

Enamik inimesi pole ettevõtete juhid ega suurte äride omanikud, ning nende jaoks loobumine sissetulekut toovast ametist pole nii palju finantsiline, kui rohkem sotsiaalne probleem. Isikliku tähtsuse langus, suhtlusringkonna vähenemine, inimene enam ei saa harjumuspäraselt raha kasutada , ei saa nagu varem jätkata asjade ostmise, lähedasi inimesi abistada  selle kõige vältimine põhjustab sügavat ebamugavust. Eriti kui loobumine varasemast eluviisist kestab kauem kui pool aastat – meel hakkab kõigis punktides hävitama enesehinnangut. Vabaduse boonus tuhmub ja võrdlus “normaalsete” inimestega ei lase igas olukorras rahul olla. Inimestel on väga erinevad elulised ülesanded. Mõnele on vaja jõuda osaleda müügis ja konkurentsis, arendades oma suhtlemisoskusi, hasarti ja enesekindlust mängu väljakul. Finantsvõimaluste laienemise “porgand” on siin motivaator – mille nimel kõik pingutused? Et oleks rohkem raha! Seega paljud väga tugevalt hoiavad sellest kõigest kinni ja ei soovi oma elu muuta. Teised aga püüavad vägisi ja ebaedukalt sundida end seda tegema – pingutama oma finantsiliste horisontide laiendamise nimel. On ka inimesi kelle hinged enam ei soovi mängida neid mänge ja nad otsivad muid viise kuidas suhelda maailmaga.

Need inimesed on õnnelikud looduse vaatlemisest, lihtsast mugavusest, rahulikest usalduslikest suhetest, oma professionaalsetest tegevustest. Selliste inimeste jaoks on väga oluline mõista ühte asja: seni, kuni sinuheaolu mõõdetakse üldtunnustatud standarditega, mitte isiklike vajadustega, oled sa mängu pantvang. Sest hoolimata annetest, omadustest, heast haridusest sinul puudub peamine – soov mängida edasi neid mänge. Hing ei soovi enam mängida. Kuula tema häält! Mõista, et sa ei pea olema teistele arusaadavad oma erinevate vajadustega, mida ei saa rahuldada rahaga. Mõista, et  sa ei vaja rohkem raha, sa vajad midagi muud. Mida? Paradoks on selles, kui sa täielikult aktsepteerid oma valiku enda vabaduse nimel, sa avad tee uutele heaolu voogudele ja heaolu sisu muutub sinu jaoks oluliselt.

Sa ei saa avastada heaolu realiseerimiseks uut viisi materiaalses maailmas, mõõtes oma tulemust väliste standarditega: võrreldes ennast teistega ümbritsevate inimeste hinnangute alusel. Ainult siiras rahulolu sellest, mida sa teed, ilma selleta, et sa keskendud tulemustel annab vabaduse, mis tagab tulemuse, mis on just sullevajalik. Sina täpselt teated, mis teeb sind õnnelikuks!