Mõnikord ei teki raskus rinnus ainult sellest, et partner on halb või teeb midagi valesti. Mõnikord tekib see hoopis sellest, et me ise ei tea enam, kuhu liikuda. Me tunneme, et midagi ei ole korras. Suhe ei rõõmusta enam, aga lahkuda on hirmutav ja jääda on valus. Sellises olukorras on väga lihtne keskenduda ainult partnerile, tema vigadele, puudustele ja käitumisele. Sageli on nendes tähelepanekutes ka tõde. Partner võibki käituda viisil, mis teeb haiget. Võib olla, et selles suhtes on tõesti raske olla. Need tunded on päris ja neid ei pea maha suruma. Kuid ainult partneri süüdistamine ei too alati tagasi selgust ega aita luua paremat tulevikku.

Kui kogu tähelepanu on teisel inimesel, kaob kontakt iseendaga. Me hakkame justkui ootama, et selgus tuleks partneri muutumisest, tema vabandusest, tema otsusest või tema käitumisest. Aga sisemine selgus sünnib enamasti siis, kui inimene julgeb vaadata ausalt ka enda osa selles olukorras. Mitte selleks, et ennast süüdistada, vaid selleks, et näha, mis tegelikult toimub.

Vastutuse võtmine oma seisundi eest tähendab tunnistamist: ma ei ole selles suhtes ainult sellepärast, et teine inimene ei lase mul lahkuda. Ma olen siin ka seetõttu, et ma ise ei ole veel valmis otsust tegema. Ma võin karta tagajärgi. Võin karta üksindust. Võin karta kahetsust. Võin karta, et ma ei kohta enam kedagi teist. Need hirmud ei tähenda nõrkust. Need tähendavad, et tegemist on olulise ja tundliku kohaga.

On täiesti normaalne karta valikut, mis võib muuta elu. Kuid sageli on määramatuse valu isegi tugevam kui valiku valu. Kui inimene ei otsusta mitte ühes ega teises suunas, jääb ta justkui õhku rippuma. Ta ei ole päriselt suhtes kohal, aga ei ole ka lahkunud. Ta ootab, kahtleb, analüüsib, loodab, pettub ja alustab jälle otsast peale. Selline teadmatus võib sisemiselt rohkem kurnata kui ükskõik milline konkreetne otsus.

See ei tähenda, et otsus tuleb teha kohe. Keegi ei pea end sundima lahkuma või jääma enne, kui ta on selleks valmis. Kuid esimese sammu saab teha juba praegu. See samm on ausus iseenda ees. Mitte küsida ainult: „Miks tema nii teeb?“ vaid ka: „Mida mina tegelikult tunnen?“ „Mida mina tegelikult tahan?“ „Mis mind selles suhtes hoiab?“ „Mida ma kõige rohkem kardan?“ „Kas ma jään armastusest, lootusest, harjumusest, hirmust või süütundest?“

Need küsimused võivad alguses olla ebamugavad. Kuid just nende kaudu hakkab tekkima selgus. Süüdistamine hoiab tähelepanu teisel inimesel. Ausad küsimused toovad tähelepanu tagasi enda juurde. Ja just seal, enda sees, hakkab tasapisi avanema vastus.

Oluline on mõista, et vastutuse võtmine ei tähenda teise inimese halva käitumise õigustamist. See ei tähenda, et kõik on teie süü. See tähendab, et te lõpetate oma elu võtmete täieliku andmise teise inimese kätte. Te hakkate nägema, et teil on õigus valida, tunda, mõelda, peatuda, küsida abi, seada piire ja liikuda selguse poole.

Kui suhe teeb haiget, vajab inimene mitte ainult vastust küsimusele, kas jääda või minna. Ta vajab eelkõige ühendust iseendaga. Sest ilma selleta võib iga otsus tulla hirmust. Aga kui inimene hakkab ausalt märkama oma tundeid, vajadusi ja hirme, muutub valik järk-järgult teadlikumaks.

Te väärite selgust. Ja selgus ei tule alati läbi selle, et teine inimene lõpuks muutub. Sageli tuleb see siis, kui te lõpetate ainult süüdistamise ja hakkate tagasi võtma vastutust oma valikute eest. Alustage ühest ausast küsimusest iseendale. Mõnikord võib just see olla esimene samm sisemise rahu poole.