Kõige tavalisem vanus, mil inimesed pöörduvad psühholoogide ja teiste abistavate elukutsete spetsialistide poole, on praegu 40–50 aastat. Põhjus on sageli üks ja kõlab umbes nii: „Olen segaduses. Elu on ummikusse jõudnud. Ma ei tea, mida teha. Kõik on lagunenud igas valdkonnas. Ma ei suuda enam nii edasi elada“ jne. See
Maailm läheb sõna otseses mõttes hulluks: pöörane tempo, pidevad ülesanded, ülemäärased ambitsioonid, ootused, hirmud, võrdlused teistega, lõputu võidujooks. Ja nii möödub elu, aga ilma sinu osaluseta selles. Nii kaotab inimene iseenda, põleb läbi, hakkab haigestuma ja kui ta ka siis aru ei saa, sureb. Ja kellelegi ei tule pähegi, et
Mitte kõik inimesed pole inimesed… Alustan seda зщыешегые sellise, võib-olla mõne jaoks kummalise fraasiga. Lugege see veel kord läbi. Sest see on tõesti nii. Väliselt, eriti üksteisest mitte erinedes – kaks jalga, kaks kätt ja pea – on inimesed siin Maal sisemiselt väga erinevad. Ja on ka tühje inimesi. Nende
Kas olete kunagi tundnud kättemaksusoovi? Väga põletavat soovi kätte maksta kellelegi, kes on teid väga valusalt solvanud? Nii, et see inimene kindlasti mõistaks ja tunneks, kui valus oli teil tema tegude tõttu. Võib-olla te lõpuks ei maksnudki kätte, aga selline soov oli – kas teil on olnud selliseid hetki? Või
Inimene tajub maailma kui midagi objektiivset, mis eksisteerib väljaspool teda. Tundub, et reaalsus on liikumatu, stabiilne ja sõltumatu meie mõtetest ja tunnetest. Kuid kui vaadata tähelepanelikult oma elusündmusi, kohtumisi inimestega ja olukordi, mis korduvad ikka ja jälle, võib märgata seaduspärasusi. Need seaduspärasused ei ole lihtsalt juhused, vaid peegeldus meie sisemistest
Miks mõned inimesed, raskustega silmitsi seistes, leiavad endas jõudu edasi liikuda, samas kui teised takerduvad negatiivsusesse? Miks näevad mõned võimalusi enda ümber, samas kui teised näevad ainult probleeme? Kõik on kinni mõistuse filtrites — selles, kuidas me tõlgendame reaalsust. Selles artiklis uurime, kuidas mõistuse filtrid töötavad, miks meie meel kipub
Eksisteerib terve „spekter“ erineva tihedusega maailmu, kus sa eksisteerid samaaegselt oma mitmemõõtmelistes kehades. Nii nagu valge valguse kiir jaguneb läbi prisma värvispektriks, kiirgab sinu hing „spekter“ sinu „Mina“ erinevatesse reaalsustesse – nii füüsilistesse kui ka mittefüüsilistesse (c). Oleme juba üle aasta uurinud reaalsuste ühinemise ja eraldumise protsesse globaalses mõttes, ning
Veebruar on keeristega täidetud kuu. See on nagu pesumasin, mis käivitab “mustade pesude pesemise” protsessi. Algavad valjud skandaalid, paljastused ja emotsioonid keevad üle. Selle kuu eripäraks on see, et paljud asjad pööratakse pea peale. Nagu ümberpööratud purgis, tõuseb pinnale sogasus ja segunevad harjumuspärased arusaamad. Konservatiivid hakkavad rääkima muutustest, liberaalid nõuavad
Sünnipäev – indiviidi uuendamine. Inimene saab lisakiirenduse, täiendava „kela kerimise“. Uuendatakse tema isiklikke omadusi: iseloomu, andeid, intellekti, teadlikkust ja tarkust. Inimene saab boonuse enesearenguks. See kingitus saabub alati sünnipäeval, kuid hinge poolt jaotatakse see mitte alati kohe. Näiteks võib olla ebaselge, millele boonus kõige paremini kulutada, ja selle küsimuse lahendamine
Negatiivsed ilmingud eksisteerivad selleks, et inimene teadvustaks ja säilitaks tasakaalu oma positiivsete ja negatiivsete külgede vahel. Tänu negatiivsetele tunnetele näeb inimene erinevust oma positiivse meeleolu ja negatiivsete seisundite vahel, mistõttu duaalses maailmas on alati olemas pluss ja miinus, hea ja halb, rõõm ja kannatus. Nii positiivsel kui ka negatiivsel on
