Olen lapsepõlvest alates looduseveimudesse uskunud, tunnen, et loodusevaimud on olemas võb olla sama tunned ka sina. Kui sa lähed metsa, parki või jõe äärde, võta endaga kaasa midagi väikest ja head. See ei pea olema suur ega pidulik: üks küpsis, peotäis pähkleid, mõni mari või puuvili. Kui leiad koha, mis
Lihtne on öelda: ole rahulik, leplik, endaga rahul, hoia harmooniat. Aga kõigil meist on hetki, mil see ei õnnestu — eriti siis, kui välised sündmused tekitavad ebakindlust. Mõnikord satud pärast helgemaid päevi äkki raskesse seisu: viha, hirm, apaatia, hingeline raskus; elu tundub lootusetu, tekib tunne, et “ma pole piisav”, ja
Märts tundub sel aastal nagu pöördekuu, kus sisemine muutub olulisemaks kui väline, ja sündmuste tempo meie ümber justkui proovib meid vastupidavuse suhtes. Ei pruugi juhtuda midagi dramaatilist, kuid tundlikkus võib tugevneda ning võib tekkida tunne, et harjumuspärased toed ei kanna enam nii nagu varem. See on aeg, mil paljut ei
Kas me usaldame komplimente, tunnustust, kiidusõnu? Või vaatame me ennast läbi mingi vildaka filtri, mis moonutab päris pilti? Nii tihti tundub, et foto on jälle ebaõnnestunud. Ja mõte teeb kiiresti oma otsuse: “Ma ei ole fotogeeniline.” Peeglisse vaatamine kurvastab mind samuti vahel sageli, vahel lausa iga kord sest… noh, kokkuvõttes
Meie sees on käimas muutus, mis puudutab mitte ainult isiklikku elu, vaid ka seda, kuidas me inimestena koos eksisteerime ja koos midagi loome. Üha selgemaks saab põhimõte, et uus maailm ei sünni kellegi “ülalt” tehtud otsustest ega ühe tugevama tahte järgi, vaid iga inimese võrdväärsest osalusest. Mitte formaalse võrdsusena, vaid
On hetki, mil tundub, et elu kiireneb. Sees justkui nihkub miski paigast: vanad harjumused ei toimi, tuttavad vastused enam ei rahusta ja isegi keha võib reageerida teravamalt kui varem. Mõni nimetab seda ärkamiseks, mõni transformatsiooniks, mõni lihtsalt elukriisiks. Vahet pole, mis sõna sa kasutad — kogemus ise on sageli sama:
Miks kriisid ja sisemised vapustused meie elus võimenduvad ja muutuvad sügavamaks. See on tekst sellest, kuidas reaalsus aitab meil tagasi jõuda terviklikkuseni, tuues nähtavale kõik selle, kus me ei ela oma tõelisest olemusest lähtuvalt.
Teadvuse laienemise teekonnal on erinevaid etappe ja üks neist võib olla üksiolemine. Kui sinu sisemine maailm muutub, hakkavad lahustuma vanad uskumused, mis õpetasid, et sa “pead” kogu aeg kellegagi koos olema, et olla turvaline, väärtuslik või armastatud. Paljude jaoks on hirm üksi jääda viinud suheteni, mis põhinesid mitte päris kooskõlal,
Kujutate ette: kogu meie teaduse olemasolu aja, lõputute vaidluste ja teooriate kiuste teame me Universumi kohta kindlalt vaid üht: see, millest kõik sünnib, sinna see ka naaseb. See on ainus tõeliselt kindel tõsiasi. Kõik muu on oletused. Vaadake ringi: ● tähed sünnivad kosmilisest tolmust ja muutuvad lõpuks taas tolmuks ●
Paljud meist on aasta algusest alates tundnud suurte muutuste energiat, mis meid ümbritseb ja kaasa haarab. See on tunne, et ees ootab midagi suurt — muutused, mis võivad meid hinge põhjani raputada, ja samas paradoksaalsel moel suunata paljut väga positiivsesse voogu. See on korraga hirmutav ebakindlus ja lootustandev ootusärevus. Nendel
