Väga tähtis on see, kui sind armastatakse ka siis kui oled kannatamatu, virisev, vastik, on halb olla, kui puudub jõud, oled väsinud. Armastatakse, mitte taluavad ja kannatavad sinu seisundeid…Ei nullita seda, mis on sind jõuetuks teinud…Sinuga räägitakse vaid siis, kui on selleks võimalus…Kallistatakse siis, kui on vajadus…ja lihtsalt istutakse kõrvale, et toetada, ei esita küsimusi ega koorma suure aktiivsusega…Sest see on ka vastastikune…

Võtta inimene vastu isegi siis, kui ta ise ennast ei aktsepteeri, kui ta ise endale ei meeldi, kui ta arvab endast, et on halb ja on vähe suuteline midagi vastu andma…See on ajutine, aga ka valus…Mõnikord talumatu…

Parim, mida ma oma elus sügava läheduse tasandil kuulnud olen, ei sisaldanud üldse neid samu kuldseid sõnu, mida paljud ootavad. Inimene lihtsalt ütles:

– Ma tundsin, kuidas sul on valus ja kallistasin sind, et sinult ära võtta vähemalt pool sinu halba…Me pole lähedased siis, kui magame samas voodis…Me oleme lähedased siis, kui oleme samas emotsionaalses ruumis…Me vajame teineteist mitte ainult oma võimaluste kõrgel astmel… me lihtsalt vajame teineteist…