Uue sünniprotsess.
Uut reaalsust me sünnitame seestpoolt. Muutub ka loomise protsess. Midagi uut (ideid, mõtteid) me sünnitame samuti seestpoolt. Analoogiliselt, kui kõrgemad jõud valgustavad meile millega tuleb tegeleda ja tulemusi näha, toimub sama protsess ka siis, kui ilmub midagi uut. Inimesel on uue suhtes mingi ootus, ehk ta ootab midagi konkreetset, tavaliselt on see stereotüüpne.
Näiteks oled oma vanal tööl ja järsku tuleb uue töö ettepanek. Sama asi toimub ka uute suhtega. Seal on alati olemas ootuse element, et see uus peaks ise ilmuma, järsku tulema. Selline ettekujutus piirab meid tugevalt. Või vastupidi, liiga palju peale surutud ootusi: uus auto peab olema selline, sellist värvi, selline mark, selline kütuse maht jne. Aga põhimõte on hoopis teine. Vahest teed asju või mingit tööd ja hakkad seda oma tööprotsessi integreerima. Paned ühte kohta – ei meeldi, paned teise kohta – ei meeldi, paned kõrvale, läks päev mööda hiljem tulid tagasi ja mõistsid, et see ei lihtsalt ei sobi. Tavaline reaktsioon: „Noh, siis pole kohta, pole vaja“. Ja see võib kaasa tuua mõtte, et tuleb kogu töö täielikult ümber teha ja alles siis kohe hakkab protsess kujunema ja lahti rulluma.