Me elame ajal, kus inimese tähelepanu püütakse sageli juhtida hirmu, ärevuse ja konfliktide poole. Uudised, sotsiaalmeedia ja paljud ühiskondlikud süsteemid võivad võimendada ebakindlust, vastandumist ja tunnet, et maailm on ohtlik paik. Hirmu kaudu on inimest lihtsam mõjutada, juhtida ja omavahel lahku viia. Aga samal ajal muutub üha rohkem inimesi teadlikumaks. Nad hakkavad paremini mõistma iseennast, oma tundeid, valikuid ja seda, millist elu nad tegelikult luua tahavad. Paljud ei taha enam elada maailmas, mis põhineb pideval võitlusel, süül, häbil, kontrollil ja jagunemisel. Inimesed igatsevad rohkem rahu, ausust, hoolivust, võrdsust ja päris inimlikku ühendust.

Tulevik ei pea kuuluma hirmule. Tulevik saab kuuluda neile, kes valivad teadlikkuse, vastutuse, tarkuse ja südamega elamise. Oluline on mõista, et me ei pea kogu aeg reageerima sellele, mida välismaailm meile ette annab. Me saame õppida märkama, mis meie sees toimub. Kas ma tegutsen hirmust või rahust? Kas ma valin selle, mis mind toetab, või kordan vana mustrit? Kas ma räägin oma tõde või vaikin hirmust, et mind ei mõisteta?

Paljudel inimestel on raske ennast ausalt väljendada. Selle taga võivad olla varasemad valusad kogemused: hirm olla hukka mõistetud, tagasi lükatud, naeruvääristatud või karistatud. Kui inimene on kunagi kogenud, et tema ausus ei olnud turvaline, võib ta hakata oma häält peitma. Ta ei ütle, mida tegelikult tunneb. Ta ei näita oma andeid. Ta ei usalda oma sisemist teadmist. Aga praegu on aeg sellest mustrist välja kasvada. Sind ei karistata selle eest, et sa räägid oma tõde rahulikult ja ausalt. Sa ei pea oma häält peitma ainult selleks, et kõigile sobida. Sa ei pea loobuma oma tunnetest, piiridest ega sisemisest teadmisest, et ellu jääda või heakskiitu saada.

Tõeline vabadus algab sellest, kui inimene julgeb olla aus enda ees. See ei tähenda agressiivsust ega teistele oma tõe peale surumist. See tähendab selgust. See tähendab, et ma tean, mida ma tunnen, mida ma vajan ja mida ma enam ei taha oma elus korrata. Kui inimene laseb lahti vanadest hirmudest, piiravatest uskumustest ja teiste ootuste järgi elamisest, tekib tema sees ruumi millekski uueks. Seda ruumi ei pea kohe täitma suure tegevuse või uue võitlusega. Alguses piisab rahust, aususest ja väikesest teadlikust sammust.

Paljud püüavad muuta oma elu väliselt, aga sisemiselt jäävad samasse hirmu ja pingesse. Siis korduvad samad olukorrad uues vormis. Päris muutus algab seest: mõtteviisist, valikutest, piiridest, eneseväärtusest ja oskusest kuulata oma sisemist kompassi. Intuitsioon ei pea olema midagi müstilist. Sageli on see lihtsalt vaikne sisemine teadmine, mida me märkame siis, kui meel on rahulikum. See võib olla tunne, et miski sobib või ei sobi. Et mingi inimene, otsus või suund vajab tähelepanu. Kui inimene on kogu aeg hirmus ja kiirustamises, on seda sisemist häält raske kuulda. Kui ta aga rahuneb ja hakkab ennast rohkem usaldama, muutub ka sisemine selgus tugevamaks.

Me ei pea kõigile meeldima. Me ei pea olema kõigi jaoks arusaadavad. Me ei pea kogu elu ennast väiksemaks tegema, et mitte teisi häirida. Teadlik inimene ei otsi üleolekut ega võitlust. Ta otsib selgust, rahu, ausust, õiglust, tasakaalu ja inimlikku ühendust. Ta ei lase hirmul enda eest elu juhtida. Ta õpib valima teadlikumalt. Sinu tõeline mina ei sünni ühe hetkega. See avaneb samm-sammult, iga kord, kui valid hirmu asemel aususe, vaikimise asemel oma hääle, segaduse asemel selguse ja enesepiiramise asemel sisemise vabaduse.

Sa ei pea enam elama ainult vanade hirmude järgi. Sa võid õppida kuulama ennast. Sa võid rääkida oma tõde rahulikult. Sa võid valida elu, kus on rohkem rahu, vastutust, julgust ja südamega kohalolu.