Alustan konkreetsest situatsioonist. Üks naine tahab vabaneda süütundest sest arvab, et on olnud halb ema oma pojale ja pole teda õieti kasvatanud, on teinud palju vigu. Naine kannatab. Midagi jubedat või erilist see naine oma lapse suhtes pole teinud. Lihtsalt on olnud teinud seda mida teevad paljud vanemad, laps ei tahtnud, aga ema temale on öelnud mida ta peab sööma, mida selga panema, kuidas õppima, kuidas käituma. Kuid kui laps kasvab ja hakkab ise teadvustatult elama, ema näeb ja tuleb mõistmine, et ema oma  lapse suhtes on teinud hävitavad sammud minevikus. Loomulikult ta on teinud seda, et oma arvates soovis lapsele vaid head, kuid samas võib tekkida haletsus tunne, et nii palju võimalusi on kadunud.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.