Mõned inimesed ei räägi endast mitte midagi ei lähedastele ega võõrastele, kuna nad kardavad olla haavatavad ja et, mõni nende saladus võib paljastuda. Teised ei lihtsalt ei taha, et nende plaanidessesekkutakse. On neid, kes vastupidi otsivad, lähedust küsimustele oma pereliikmetelt (vanemad, vennad, õed) ja kannatavad sellest kui puudub vaimne või hingeline sugulus.

Selles postituses räägin sellest, millised on väljakutsed suhtlemisel lähedastega, eriti vanematega ja miks pole mõtet kõigile jagada oma plaane või rääkida sammudest mida planeerid ja oma eesmärkidest. Varem tuli palju küsimusi teemal, miks, kui mul on halb, ümber pole kedagi, kaovad sõbrad, ning sugulased kõik on eemal. Tundub, et just nüüd on vaja tuge, jagada oma muret, seisundit, kuid inimene jääb üksi. Selles peitub sügav tähendus. Sest sel hetkel elad sa sees sügavaid protsesse ja oluline on need otsused sisemiselt vastu võtta ja kui oled jõudnud sellele kokkuleppele, siis pärast seda ilmuvad inimesed tagasi. See dünaamika eksisteerib põhjusel, siis kõik välised signaalid nagu lõigatakse ära, et saaksid olla iseenda jaoks, teha otsuse iseendas.Kuid kui sa tahad, et keegi teeks sulle pai ja toetataks, siis võimalik keegi teeb pai, kuid see pole kindlasti alati sinu jaoks antud hetkel hea. Pead selle ise läbielama.

Miks hing valib sellised sugulased, kas tasub jagada oma plaane lähedastega ja kuidas ja miks seda teha?Ühe inimese kommentaar: “Ma ei saa isiklikel teemadel rääkida oma lähedaste inimestega, kardan enda kohta saladusi paljastada ja midagi rääkida.” Kujuta ette, et ümberringi on kõik telepaadid. Eesmärk on teha kõik enda jaoks võimalikult mugavaks. Kõik teavad kõike sinu kohta, kõik su saladused, mõtted, südameasjad ja muud. Seda nimetatakse läbipaistvaks olemiseks. Oluline on saavutada seisund, kus sind miski ei saa puudutada, pole millegiga sinu elus manipuleerida, sinul pole mingit reaktsiooni, kõik on seespool tasakaalus, kooskõlas sinuga ja sinu enda sisemise olemusega. Sa enam ei karda, midagi ei varja. Siis ei saa keegi sind millestki süüdistada, sa ei karda, et mingit saladust paljastatakse või keegi toob midagi sinu isikliku päevavalgele, mille üle sinul võiks häbi olla, varjatud aspektid, ehk sa täielikult võtad ennast vastu.

Mina vaatan tulevikku ja näen maailma, kus kõik näevad kõike, tunnevad kõike, loevad kõike või kuulevad mõtteid. Kõik salajane saab avalikuks. Saladus on see, mis on sinu arvates häbi, inetu, sa tunned süüd ja nii edasi, aga sul on alati võimalus ennast andestada, teadvustada, aktsepteerida ja lahti lasta, parandada enda suhtumine iseendasse ja saadud kogemustesse. Kõik see tõuseb nüüd, et sa näeksid kive oma selja taga ja kõik luukered kapis. Ühel või teisel viisil jõuame me kõik selle läbipaistvuseni. Me kõik praegu väljume oma vanadest rollidest ja mõistame milleks nendest kinni hoida, kui ammu on kõik möödunud ja muutunud.

Teine hetk. Miks jagada kellegagi isiklikke asju, isiklikke plaane ja eesmärke? Kujuta ette, et oled läbipaistev anum, sinul on omad plaanid, ja põhimõtteliselt need pole saladus. Kuid kas peaksid neid jagama kõigiga või ainult perega? Sa oled looja, sa lood.  Mis juhtub, kui jagad oma plaane? Sellesse protsessi kaasad teised inimesed. Kas keegi teist on kunagi proovinud terve suguvõsaga otsustada kuhu kolida? Näiteks sina tahaksid korterit ja mees ja tema ema tahavad maja või sa tahad elada kesklinnas, sest sulle meeldivad meelelahutusvõimalused ja oluline on, et kauplused oleksid käeulatuses, aga mees tahab elada linna ääres, vaikses kohas. Kuid kui peres on palju liikmeid? Proovi jõuda ühisele otsusele. See on keeruline protsess, pead kõigiga kokku leppima. See on ka kollektiivne loomine, sel juhul perekondlik loomine. Igal inimesel on oma vaatenurk ja kõik need vaatenurgad tuleb omavahel sobitada. Kuid siin meie ise, jagades mingit teavet, mingeid plaane, kaasame sellesse protsessi tavaliselt palju inimesi, kes vibreerivad täiesti erinevatelsagedusel. Sest me ei jaga seda nendega, kes on meiega harmoonias, vaid tavaliselt jagame seda oma ümbrusega, vanematega või kolleegidega, kes ei hooli üldse teistest, sugulastega. Kui sa ise oledkeskendunud, harmoonias, tasakaalus, siis edastad selle väljapoole, levitades sellega lainet ja hoides enda ümber välja, mis võimaldab inimestel ühineda. Mõne jaoks on see unikaalne võimalus. Seetõttu pole mõteselles, et sa ei peaks jagama, mitte midagi teistele rääkima, vaid lihtsalt mõtlema, miks ja millise eesmärgiga sa seda teed, milleks sulle on seda vaja? Saada kiitmist, toetust, mõistmist?

Millist rolli mängivad sugulased hinge arengu seisukohast? Et, maa peal sündida, oli vaja võtta enda peale osa karmast, ehk osa kannatust, mida tuli läbi töötada. Me kasvasime läbi kannatuste. Seetõttu ei valinud me sugulasi enda kõrvale selle järgi, kellega oleks hea, vaid kellega saaks põrkuda ja midagi endas avastada, ületada. Paljud arvavad, et perekond peaks toetama. See on olnud selleks, et oleks võimalus endaga töötada. Niipea kui abiellud, tekib teine perekond. Me kasvasime selles. Seetõttu on nendega isegi imelik kõike jagada, see on ju sinu elu, valikud ja otsused. Sa valisid nad endale, et nende vastupanu kaudu kasvada. Seetõttu juhtub harva, et need, kes sinuga ühel meelel on, on sinu perekonnast, tavaliselt paremini mõistavad sind täitsa võõrad inimesed.