Meditatsioon iseeneses, olgu ta siis kui imeline ja võimas, ei asenda füüsilist tegevust. See ei tähenda sugugi, et pärast meditatsiooni kõik sinu elus laheneb iseenesest, et mõni lahendamata küsimus (näiteks raha, suhted jne osas) laheneb iseenest, on vaja teha füüsilisi tegevusi. Pärast meditatsiooni võid tunda, et sinul on tung teha konkreetseid samme (kirjutada kiri, kellegile midagi öelda või millegist loobuda), kui oled end meditatsiooni ajal häälestanud oma praegusele enesemõistmisele, väärtusele jne. Sa ühendad materiaalse ja vaimse, mitte ei sea neid vastanditesse. Tegevus on sinu avaldumine mateerias.

Teadlikkus, mis sinul tuleb, tuleb ellu rakendada (materialiseerida). Meditatsioonid on head, kuid reaalses elus tehtud tegevustel on oma mõte. Sa millegi üle mõtled, mõistad ja rakendad seda oma elus. Pärast meditatsiooni võid tunda, et sinul on lihtsam teha midagi, mida sa varem pole julgenud teha.

Inimesed tihti teevad nii, et me oleme harjunud asju edasi lükkama, andes endale aega (“teen seda, kui olen valmis”). See “valmis” võib kesta aastaid. Näiteks tead ja tunned, et sinu suhe on ennast ammendanud, see enam ei vii kuhugi, aga sellest väljumiseks on vaja liiga palju teha. Tavaliselt eelistavad paljud jääda samasse kohta või olukorda, kuni asjaolud neid tõsiselt ei hakka suruma. Enamasti on takistuseks vajalike väliste sammude hulk muutuste saavutamiseks ja siis saad tõeliselt tugeva hoobi Universumilt. Näiteks olete pikka aega venitanud otsusega minna ära ebameeldivast tööst ja äkki seisad silmitsi koondamisega. Selleks, et oma elus mitte kokku puutuda karmide stsenaariumidega, harjuta ennast lahendama küsimusi nende ilmnemisel (siis, kui need esile kerkivad), mitte edasi lükkama. Sama kehtib ka meeldivate toimingute kohta (puhkused, soovitud ostud jne).

Sageli tead mõistusega, mida pead tegema/lõpule viima, kuid sees pole tunnet, et “kõik on otsustatud, punkt”. Kui sa teed sisemise otsuse, tunned leevendust, justkui koorem langeks sinu õlgadelt. Sinu ees on palju samme sinu kavatsuse elluviimiseks. Kuid kui otsus on tehtud, on see hetk, millega kaasneb ka leevendus, sest sisemiselt tunned kindlust. Seejärel hakkad looma samme oma otsuse elluviimiseks. Tunne, et midagi on lõpetatud ja tekkib kergus. Ära seisa paigal, liigu.

“Miks” ja “kuidas” on kaks kõige rumalamat küsimust. “Miks” on ohvri küsimus. See on tavaline 3D. Aga küsimus tegevusest ja ülikriitilisest analüüsist – “kuidas” – on juba 4D. Kui küsimus “kuidas” on sinu sees (esikohal), sa ei julge tegutseda. Sa ei teosta tegevust. On olemas teine tee. Kui lähened ristteel valiku punktile lähemale, määrab sinu otsus edasise liikumise suuna. Teed sammu valitud suunas ja ees avaneb järgmine haru – uus valiku punkt. Nii sa liigud mööda ajajoont. Kõige olulisem on astuda samm. Seni, kuni sa pole otsust langetanud, valikut teinud ja järgmise sammu astunud, ei liigu sa kuhugi ja jätkad ristteel seismist.

Tulemuseks on asjade kuhjumine – lõpetamata ja tegemata jäetud asjad ja tegevused. See surub sind alla ja on sageli sügava depressiooni põhjuseks. Kui aga teed sammu, sõltuvalt sinu valikust, joonistub ette tee. Teed järgmise sammu – edasi, küljele, vasakule, paremale. Pole oluline, kuhu suunas sammud, peamine on liikumine. Nii realiseerub kvantfüüsika printsiip – teed sammu mõnda suunda, veel ühe ja lõpuks oled ikkagi õiges punktis. Saate minna otseteed. Saate minna mööda kurvilist teed. Kuid lõpuks jõuad siiski sinna, kuhu vaja. Selles protsessis on kõige olulisem liikumine ja meie konkreetsed tegevused.