Igaühe elus on hetki, mil kõik ei lähe sugugi nii, nagu oleksime soovinud.

Plaanid lagunevad.
Lootused ei täitu.
Elu muutub järsult.

Sellistel aegadel võib tunduda, nagu kaoks maa jalge alt. Ja keegi võib just praegu midagi sellist läbi elada. Keegi ei saa tööd, millele ta pani väga suuri lootusi. Keegi kaotab lähedase inimese, jõudmata talle öelda kõige olulisemaid sõnu. Mõnikord aga haigus, reetmine või ootamatu elupööre jagab elu äkki kaheks: „enne“ ja „pärast“.

Sellistel hetkedel kõlavad peas sageli samad küsimused:

„Miks see juhtus just minuga?“
„Mille eest mulle see kõik?“
„Aga mis oleks olnud siis, kui ma oleksin tol hetkel teisiti käitunud?“

Me hakkame mõttes reaalsusega vaidlema. Püüame juhtunut ümber mängida. Otsime süüdlasi. Kuid mida tugevam on sisemine vastupanu, seda raskemaks ei muutu mitte niivõrd olukord ise sest see on juba juhtunud vaid meie sisemine seisund.

Tasapisi kaob jõud.
Kaob sisemine tugi.
Ja elu jääb justkui seisma ühte valusasse punkti.

Sellest hetkest saab päriselt läbi minna ainult vastuvõtmise kaudu. Vastasel juhul võib elu muutuda tõeliseks sisemiseks põrguks. Oluline on mõista, et vastuvõtmine ei tähenda nõrkust ega alistumist. Tõeline vastuvõtmine on see, kui sa tunnistad ausalt: „Jah… praegu näeb minu elu välja just selline.“

Aga samal ajal jätad sa endale õiguse vastata. Sina valid, kuidas sa nendele asjaoludele reageerid. Ja see muudab väga palju. Just selles hetkes tekib võimalus vaadata olukorda teise nurga alt ning teha läbimõeldud otsuseid, mis võivad sinu elu muuta. Pea meeles: kuni me võitleme sellega, mis on juba juhtunud, jääb meil väga vähe jõudu päriselt elamiseks. Minevik hakkab nagu must auk meie energiat endasse tõmbama. Järgmine tehnika aitab sul vaadata oma olukorda pehmemalt ja kõrvalt — ilma enese hukkamõistuta ning ilma vajaduseta olla „õige“. Kasuta seda kui võimalust ennast paremini tundma õppida.