Soov kontrolli järele võib avalduda erinevalt. Juht jälgib alluvate tööd, pidevalt nõudes aruandeid. Vanem jälgib lapse asukohta spetsiaalse rakenduse abil. On olemas ka selliseid  põhjalikke patsiente kes pöördudes arsti poole, koguvad erinevate spetsialistide arvamusi, küsitlevad diagnoosi põhjalikult ja võrdlevad seda tuttavatelt saadud teabega, püüdes sel moel säilitada kontrolli toimuva üle. Kui partner töölt hiljaks jääb, saadame talle sõnumeid: “Kus sa oled?”, “Millal tuled?” See on samuti kontrolli vorm, kuigi me ei püüdle alati selle poole, et teada saada armastatud inimese asukohta.

Teatud kontrolliaste on tõesti vajalik, et orienteeruda toimuvas. Näiteks peab juht mõistma, kuidas projekt edeneb ja kui tegemist on meie tervisega, on kasulik selgitada detaile ja võrrelda arvamusi. Siiski juhtub, et soov omada kõige täielikumat teavet ei rahusta, vaid viib meid hullumeelsuseni. Hoolimata sellest, kui palju me ka ei teaks, keda me ka ei küsiks, on meil ikkagi hirm, et midagi jääb tähelepanuta ja siis juhtub midagi pöördumatut: arst eksib diagnoosiga, laps satub halba seltskonda, partner hakkab petma.

Milles on põhjus? Soovi aluseks kontrollida kõike on ärevus. Just see paneb meid uuesti kontrollima, riske läbi mõtlema. Ärevus näitab, et me ei tunne end turvaliselt. Püüdes ette näha kõike, mis meiega võib juhtuda, püüame muuta reaalsust ettearvatumaks. Siiski ei ole võimalik kõike kindlustada, mis tähendab, et ärevus ei vaibu, vaid kontroll hakkab meenutama kiindumust.

Mille eest sa vastutad?

Oluline on mõista, mida meie elus tõesti sõltub meist ja mida meil pole võimalik mõjutada. See ei tähenda, et peaksime muutuma ükskõikseks kõige suhtes, mida me muuta ei saa. Siiski aitab isikliku vastutuse piirkonna määratlemine vähendada sisemist pinget.

Usaldada või kontrollida?

Vajadus kontrolli järele on seotud usaldamisvõimega, mitte ainult partneri, oma laste, kolleegide, vaid ka ümbritseva maailma suhtes. Mida teha, kui ümbritsevatele usaldamine on keeruline? Kas võtta endale kõik mured, mida võiksid kellegagi jagada? Maagilist tabletti, mis aitaks meil maailma rohkem usaldada, ei ole olemas. Siiski on kasulik jälgida, millistes olukordades ja kellele on meil lihtsam usaldada ja millal on keerulisem.

Julge teha eksperimenti.

Proovi mõnikord kontrolli nõrgestada. Ära kohe sea eesmärgiks sellest täielikult loobuda, järgi väikeste sammude põhimõtet. Sageli tundub meile, et lõdvestumine toob kaasa maailma kokkuvarisemist ja kaotust kuid tegelikkuses see nii pole. Jälgi oma tundeid: kuidas sa end antud hetkel tunned? Ilmselt on sinu seisundil palju varjundeid. Mida sa tunned? Pinge või rahulolu?

Pinge leevendamisest.

Püüdes reaalsust ülemäära kontrollida, kogeme mitte ainult vaimset pinget, vaid ka füüsilist. Ärevusest kurnatuna reageerib meie keha ja see on pidevas valmisolekus ohtudeks. Seetõttu on väga oluline hoolitseda kvaliteetse puhkuse eest. Kasulik on praktiseerida erinevaid lõõgastumistehnikaid – näiteks kõigepealt pingutag teatud lihasrühma 5 sekundit ja seejärel lõdvesta, pöörates erilist tähelepanu keha tunnetele.

Ükskõik kui palju me ka ei püüaks oma reaalsust kontrollida, maailmas on alati olemas koht juhustele. Võib-olla kurvastab see uudis teid, kuid sellel on ka positiivne külg: peale ebameeldivate üllatuste juhtub ka rõõmsaid ootamatusi. Me ei tea kunagi, mis järgmise nurga taga ootab, kuid meie elu muutub kindlasti, kas me seda tahame või mitte.

Uues ajastus muutub iga tegevus, mis varasemalt tundus kui sundus, võimaluseks kogeda teatud värvi, teatud atmosfääri, teatud maitset oma tegevusest, st. tunda end elavana. Mäletad, kuidas pärast pandeemia sundkarantiini paljud inimesed, kellele varem nende töö ei meeldinud või olid selle keskkonnast väsinud, läksid sinna rõõmuga. Kui paljud inimesi hakkasid tegelema füüsilise aktiivsusega õues ise või koos lastega, samas kui varem tundus see nagu “peaks tegema, aga ei taha”. Sama asi juhtub inimesega, kui ta pärast rasket haigust kaotab võime vabalt liikuda ja hakkab hindama iga oma sammu, iga iseseisvalt tehtud tegevust. St. võimalus on sama mis vajadus, ainult vastupidise emotsionaalse ja vibratsioonilise laenguga. See on väga selgelt näha näiteks kui naised, äkki hakkavad ennast ümberhindama ja naudivad oma elu, saavad tunda end Loojana, väljendada Armastust. See tegevus muutub ressursi allikaks, mitte selle raiskamiseks, nagu see oli varem sundusest tulenevalt.

Kui me iseennast leiame, tõstame oma vibratsioonitaset, taastame oma võime kiirgata, selgub, et paljud näited meie sunnitud tegevusest on tegelikult meile suurepäraseks võimaluseks. Võimalus “hoida oma valgust” tööl, võimalus tunda ja seada oma piire koormavates suhetes, võimalus anda oma soojust lähedastele läbi igapäevaste rutiinsete tegude, võimalus näidata oma talente ebatavalistes olukordades…