Mõnikord inimesed nimetavad laiskuseks seda, mis tegelikult pole sellega seotud. Mõned inimesed muretsevad eesmärgitu olemise pärast, kui puudub siht, teised teavad, et midagi tuleks muuta, samuti teavad, mida teha, kuid ei tee midagi ja nimetavad seda laiskuseks. Kui oled rahul vähemaga, siis pole selles probleemi. Kuid kui see sind enam
Süüdistades me meelitame oma ellu olukordi, mida kritiseerisime, ei aktsepteeri, millele oleme andnud erksa negatiivse hinnangu. Kuidas siis paraneda sellest harjumusest, mis hävitab meie saatust? Samm 1. Õpi endas seda omadust tuvastama. Lihtsalt ütle endale: “Ma mõistan praegu ennast hukka ja süüdistan!” See on väga oluline oskus, sest sageli asendatakse
Lihtne öelda – ole rahulik, säilita harmooniat, kõik saab korda… ja nii edasi. See ei õnnestu alati kõigis olukordades. Eriti siis, kui tekivad kahtlused väliste sündmuste kulgemise osas. Mõnikord pärast helgeid hetki leiad end äkki kohutavas seisundis: viha, hirm, apaatsus, raske südamekoorem, elu tundub lootusetu, sa pole selline nagu peaksid
Sageli maisete “probleemide” koorma all hakkame unistama muretust vaimsest elust. Kujutame ette, kui imeline oleks – hõljuda kõrgematel tasanditel ja mitte süveneda materiaalsetesse probleemidesse. Mõnikord ilmneb see tunne meie sees füüsiliselt, kuid pärast tööd endaga, mis avardab meie füüsilise keha piire ja annab piiritu kosmose tunde, inimene naaseb oma füüsilisse
Varem me olene öelnud sageli küsimust mis algas sõnaga “miks” ja siis lisandus küsimus “kuidas”.Psühholoogid peavad küsimust “miks” kasutuks, see ei näita probleemi lahendust. Selle asemel soovitatakse küsida endalt küsimust “kuidas”.Kuid ka “kuidas” pole parim valik. Mis on nende küsimustega valesti?Küsimus “miks”. Sõna “miks”on 3D-taseme sõna, mida sageli kasutab inimene
Teiste inimeste aktsepteerimise teemaga on mul onud kolm perioodi. Võib olla ka sinu arenguteel on olnud sama. Esimene periood – vale kannatlikkus. Lihtsalt talusin enda suhtes lubamatut, ebaviisakat suhtumist. Näiteks vabandasin inimese pärast, surudes endasse oma ärritust, oma vihaseid reaktsioone, suutsin isegi naeratada, naljatleda. Peaaegu iga inimene võis arvata: temaga
Olgu sa kes tahes ja kuidas sa ka ei ela, tunned sa, et planeet pole enam see, on toimumas globaalsed muutused. Suur osa inimkonnast on juba veendunud, et edasi läheb kõik ainult halvemaks ja alateadlikult valmistub maailma lõpuks. Paljud ei näe väljapääsu sellest kaosest, nad näevad: maailma probleemide süvenemist, keskkonna
“Ma olen oma reaalsuse looja, ma loon kõike, mida vajan.” Inimesed, kes pole kunagi puutunud vaimse kirjanduse ega enesearenguga, ei mõista seda. Nad vaatavad enda ümber, näevad oma elus toimuvaid probleeme ja jõuavad järeldusele, et nemad poleks selliseid asju tahtnud. Nad näevad ainult kaost, probleeme ja negatiivsust. Aga on inimesi,
Paljud riidlevad endaga oma negatiivsete mõtete pärast. Kuid kas meie ise pole need loonud? Ja kas on mõtetennast hukka mõista, kritiseerida, sukeldudes sellega veelgi sügavamalt negatiivsusse? Mõtted saavad meie omadeks, kui me nendesse sukeldume ja nendega oleme haaratud. Me pöörame neile tähelepanu ja need muutuvad osaks meie vaimsest kehast. Siis
Tavaliselt suuname oma jõu täiesti vales suunas. Meie Vaba Tahe saab otsustada, kuhu suunata ja kuidas kasutada. Paljud meist näevad Valguse puudust ja siis annavad sellele elu ja jõu, tulemuseks saades pimeduse. Pimedus on meie reaalsuse mängulaual illusioon. Ilma selleta ei suuda me Valgust näha. Kuid me oleme nii võimsad,
