Teiste inimeste aktsepteerimise teemaga on mul onud kolm perioodi. Võib olla ka sinu arenguteel on olnud sama. Esimene periood – vale kannatlikkus. Lihtsalt talusin enda suhtes lubamatut, ebaviisakat suhtumist. Näiteks vabandasin inimese pärast, surudes endasse oma ärritust, oma vihaseid reaktsioone, suutsin isegi naeratada, naljatleda. Peaaegu iga inimene võis arvata: temaga on võimalik nii käituda, sest mina kiirgasin endast oma ebakindlust, ohvrirolli.  Ego otsis armastust ja klammerdus, kuid sees oli tühjus.

Teine periood – mäss.

See oli ka päris huvitav. Äkki sain selleks “pahaks tüdrukuks”, kellel oli pidevalt sisse lülitatud “Kahtlustus” nupp. Umbusaldus inimeste suhtes, ma sulgesin ennast hellitades oma “isiklikke piire”. Võisin teravalt vastata, keelduda, isegi ilma korralikult selgitamata: mida nad seal mulle pakuvad? Peaasi, et mind keegi ei puutu. Ma ei saanud kedagi, ega midagi vastu võtta. Tahtsin saata kõik pikalt…Justkui “kannatlikust” lapsest oli saanud nooruk-maksimalist. Tüüpiliselt – minuga on kõik korras, mõelge ise, kuidas saate hakkama oma asjadega. Ise keedad endale suppi nüüd istu ja söö.

Kolmas periood oli samuti “hea”. Sattusin tõsistesse muutusesse, veendes ennast, et kui ma töötan  ja veelkord töötan endaga, siis ka teised hindavad seda, muutuvad samuti “automaatselt” teadlikumaks, käituvad minu suhtes paremini. Ma ju olen hea tüdruk ja tahan teistele meeldida, olen tark ja ilus. Kui keegi solvus minu peale? Ma töötasin endaga. Kui keegi ootas minult rohkem kui ma anda suutsin? Ma töötasin enda kallal, et mitte olla päästja. Kui keegi kritiseeris mind? Vahest nutsin, sest arvasin, et see kõik puudutab mind isiklikult ja töötasin suure innukusega enda kallal, puhastasin enda keldri. Kas olid tulemused? Sisemised, jah. Oli palju avastusi ja kuigi ma mäletan, et see oli mulle vajalik.

Kuid mingil hetkel, läks kõik ainult halvemaks. Mõisteti hukka rohkem ja sagedamini, oodati ebareaalset, pettuti minus, solvuti minu peale, süüdistati oma ebaõnnestumistes, heideti oma emotsionaalset koormat. Nagu signaal: hei, sa ei liigu õiges suunas! Ja siis tuli see päev – neljanda perioodi algus. Mõistsin, et piisab lihtsalt aktsepteerimisest. Kõlab banaalselt: aktsepteeri teist inimest sellisena, nagu ta on. Kuid esialgu õppi aktsepteerima ennast sellisena nagu oled. Me oleme lihtsalt sellised inimesed.  Tema on lihtsalt selline inimene. Uus mantra minu jaoks. Tervendav. Lubav elada edasi õnnelikult, mitte peatuda välja mõeldud probleemides. Selles fraasis pole hinnanguid, ega soovi selgitada, uurida teises inimeses olevaid põhjuseid miks ta nii käitub või teeb ja kaua uurida selleks, et mõista mida ta mulle hetkel peegeldab. Lihtsalt ta on selline inimene. Praegu. See inimene võib muutuda. Võib-olla mitte. See on tema asi, tema õigus ja valik. Ma lõpetasin enda suhtes ebaviisakat käitumist. Ja ma ei oota , et teine peab muutuma ja millal see toimub. Ma lõpetasin sisemise töönarkomaanina ja teadvustasin, et loon ise endale probleeme, mitte keegi teine ja see pole hirmutav. Lihtsalt kõrval on sellised inimesed oma maailmaga, oma hinnangutega, programmidega ja veendumustega, tunnetega ja emotsioonidega. Aga nendes on palju imelist ja suurepärast, mida saab imetleda. Kuid… ära võta endale  kohustust muuta seda inimest. Selline ta on. Jah, pole nii lihtne: üks, ja kiirelt oma mõtlemist muuta, kui see teadvustamine kindlasti tuleb. Ka mina olen kellegi jaoks – selline inimene. Kummaline, imelik, arusaamatu, vale, mitte piisavalt selline, liiga selline. Ja minulgi pole selles kõiges lihtne muutuda ja paljudes asjades polegi vaja. Üldse mitte. Nagu ka teistel ja see on normaalne. Seetõttu olen lõputult tänulik lihtsa aktsepteerimise eest.