Hirm – see on veendumus või keeldumine, mis blokeerib teatud suuna või vajaduse. Hirmu taga on alati programm, mille täitmine tundub mõistusele ohtlik või hävitav. See oht ei pruugi alati olla reaalne. Siin peitub loovhirmu erinevus hävitavast hirmust. Loovhirmu saab muuta progressiks, see tähendab, et selle ületamine annab arengule tõuke. Iga hirmu taga on alati võimas ressurss, mis ootab oma hetke. Kus inimese hirmud, seal tema tee, sest oma hirmude ületamisega kasvab inimene vaimselt ja kogub hindamatut kogemust.

Usaldus ja armastus – see on hirmu vastand. Kui inimene liigub vooluga ja usaldab ruumi, mõistab ta oma tee olemust, võttes selle vastu, nagu see on, sest temas on sisemine teadmine, et kõik toimub heaolu nimel. Oma tähelepanu fookuse suunamise kaudu saab inimene juhtida tegelikkust ja seega ka hirme. Iga hirm on kategooriline veendumus, mis on kord juba mõtlemises välja kujunenud ja hiljem järgib inimene seda veendumust. Sõltuvalt sellest, kui valmis inimene on oma hirmudega silmitsi seisma ja nende olemust mõistma, sõltub ka hirmu iseloom – loov või hävitav. Pikaajalise kontakti vältimise tulemusel hakkab inimese mõtlemine töötama selle hirmu kasuks, kohandades kogu elu ja vaateid kindla hirmu järgi.

Sellisel juhul võivad ilmneda psühosomaatilised ilmingud, psühho-emotsionaalsed traumad jne. Seetõttu on oluline osata oma mõtlemist ümber suunata ja osata tänada, loobuda minevikust, usaldada ruumi, näidata huvi, ning samal ajal tajuda surma kui loomulikku loomise ja uuendamise protsessi. Kui inimene on valmis sisemiselt surema, on tal lihtsam elada oma elu, kuna kõik tarbetu, kahjulik ja väliselt pealesurutud kaob. Inimene hakkab rohkem hindama iseennast ja oma elu, tekib huvi elu vastu ja tänulikkus võimaluse eest elada just seda elu ja just selles kehas. Kui inimene on oma saatusele pühendunud ja täidab kõik ülesanded, mille tema Hing on endale valinud, siis ta ei karda surma ja võtab seda loomuliku protsessina, täpselt nagu elugi.

Inimesed, kes kardavad mõõdet muuta (surma), on blokeerivates teadvuse seadetes, nad juhinduvad oma egost. Kõik potentsiaal, mis algselt inimesesse pandi, ei realiseeru sellisel elusuhtumisel ja pikema ignoreerimise korral hakkab see toimima hävitaval viisil mõtlemisele, mis väljendub füüsikas haiguste, mustrilise mõtlemise, süüvimise erinevatesse hirmudesse, ärevustesse, piirangutesse ja erineva spektri muredest.

Hirm juhendab alati inimest tema enese poole ja paneb teda mõtlema, mis temaga valesti on, millised veendumused tuleb teadvustada ja millistest programmide piiridest tuleb välja astuda. Hirm täidab tähelepanu keskendumise koordinaatori rolli, kuna sellest sõltub, kas inimene elab armastuses või hirmudes, see tähendab loob või hävitab ennast ja oma elu.

Hirmu ei saa summutada ega sellest eemale minna, kuna see on liiga sügaval ja sellele on pandud ülimalt kaalukad otsused. Kui läheneda oma hirmudele armastusega, see tähendab, et kõigepealt võtta need vastu, siis mõista nende olemust ja piiluda nende hirmude taha, avastades, et seal on tavaliselt vajadus armastuse ja aktsepteerimise järele, siis saab sellisel viisil oma hirmuga elada ja selle igaveseks vabastada, unustades selle olemasolu.