Spiraalne areng.
Ma arvan, et sa oled juba kogemustega veendunud, et palju meie eludes kordub. Tavaliselt kui avastame mõne probleemi (või ebameeldivuse, segaduse või enda “punase nupu”), seejärel töötame selle läbi, saame tulemuse ja tunneme kergendust. Me suudame mitte reageerida teatud olukordades või reageerida uutmoodi. Siis hakkab mälu järk-järgult tuhmuma, sa unustad olnud probleemi ja äkki, mingis sarnases olukorras, reageerid väga tugevalt taas sellele olukorrale, mida juba varem oled endas läbi töötanud. See tekitab sügavat pettumust, rahulolematust iseendaga, tekitab üldse sellise tunde, et kõik oli asjatu ja ei saa aru, mis mõte selles siis on, kui nii palju pingutusi, nii palju muutusi ja siis satud tagasi samasse seisundisse.
Me ei saa kohe muutuda, sest me koosneme väga paljudest kihtidest, mida me endas järk-järgult avastame. Meie füüsiline keha on palju vähem liikuv kui meie mõtted ja tunded, see tähendab, et see muutub aeglasemalt.
Ühelt poolt on see, mida sa juba oma füüsilisse kehasse oled integreerinud, kindlam. Kuid teiselt poolt tundub, et keha pidurdab sind, sest tal on omad harjumused. Näiteks oled juba aru saanud, et on rumal karta, asjade pärast, mis pole juhtunud kuid sa kujutad need endale ette, sinu rahulik meel toetab normaalset enesetunnet… Üldiselt oled sellest juba teadlik. Kuid sel hetkel, kui juhtub mõni sarnane olukord, mida sa oled varem ettekujutanud, su kõhus kohe tekkib sõlm või kõris moodustub karjatus. Teisisõnu reageerib keha endiselt samamoodi nagu varem, hoolimata sellest, et sa mõistuse ja südamega juba mõistad teisiti.