Selle asemel, et elada läbi oma tunded valitseb ebakindlus ja igavene küsimus – mida teha ja see omakorda tekitab ärevust. Kontroll eksisteerib enesekindluse tagamiseks, seega soovitakse teha kõik õigesti ja vastata välisele survele.Kontroll dikteerib kuidas elada, lähtudes isiklikest elunägemustest. Kontrollimise taotluses puudub huvi teise vastu ja soov temast aru saada; on ainult nõuded, mis peavad olema tingimusteta täituma. Kontroll eksisteerib alati seal, kus on palju mõtlemist ja arvutamist, kuid puudub piisav kontakt endaga, eriti side oma tunnetega. Kontrolli tekkimises on soov mõista kõike ainult mõistusega, et lõpetada igasuguste valulike tunnete tundmine. Kontrollis peitub illusioon, et kõike saab läbi mõelda, ette planeerida ja ette näha, eitades elu hirmu, st selle ettearvamatust ja keerukust.

Kontrollis on alati olemas piirangute ja seisakute mitte tunnustamine, kui iga keeld, ootus ja vastuolu soovituga hävitab valuliku tunde, et midagi on minuga valesti, millega kaasneb palju viha. Soovis kontrollida on vajadus vabaneda meele ebamugavusest, selle asemel et seda läbi elada, oma soove ja vajadusi teadvustada, eluprobleeme lahendada, kogemusi saada. Sellises suhtumises elus loetakse oluliseks vaid seda, mis on meeldiv ja ka kõike, mis on kerge ja nauditav.Kontroll tekib alati seal, kus on hirm ühinemise ja läheduse ees, emotsionaalse avaldumise ees, sest pidevalt tehakse ideaalsust ja võrreldakse teistega, selle asemel, et mõista kuidas mind näevad teised ja kas see vastab minu soovile.

Kontrolli puhul on hirmus olla sina ise ja olla üksik, seega inimene võib ennast varjata iseseisvuse või kõikevõimsuse alla. Kui inimene muutub suletud süsteemiks, kus kõik sõltub temast, ta võtab kogu vastutuse enda peale.

Soovis kontrollida on usk sellesse, et kui „ma saan selliseks, nagu vaja, siis armastab mind maailm ja annab mulle kõik, mida tahan. Muutes ennast, muudan ka teist ja tema suhtumist minusse, ning veel, kui ma muudan ennast, siis probleemid ja raskused kaovad iseenesest, ning ma lõpetan valu ja talumatu tunnete tundmise“. Väliselt võib kõik see välja näha täiesti enesekindlalt ja tugevalt, kuid seesmiselt on siiski haprus ja paranematu haav.