Igaüks meist valmistub täiskasvanuks saades iseseisvuseks. Iseseisvus tähendab seda, et “ma seisan ise”, toetudes omaenda sisemisele toele, teades oma vajadusi ja osates neid rahuldada. Seni, kuni inimene ei ole õppinud elama positsioonis “ma suudan”, ei ole ta täiskasvanu. See tähendab, et tal on justkui vaja kõrvaltoetust, “karke”, millele toetuda. Ta vajab kedagi “tugevamat”, kes aitaks tema ülesannetega toime tulla.

Muidugi oleme kõik sotsiaalsed olendid ja inimene meie kõrval on meile kõigile vajalik ja oluline. Kuid üks asi on, kui kaks täiskasvanut ja terviklikku isiksust on koos, ja hoopis teine, kui kohtuvad “poolikud” ja ebaküpsed, kes on lapse positsioonis. Nii kujunevadki kõikvõimalikud sõltuvus- ja vastusõltuvussuhted, kus inimesed kogevad lõputult konflikte, etteheiteid ja muud taolist.

Kuidas aga aru saada, kas oled juba eraldunud (separeerunud) või mitte? Vaatame üle erinevad separatsiooni liigid, et saaksid end selles küsimuses ise hinnata.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.