Ihaldus täiuslikkuse ja veatuse poole – pole sugugi halb joon. Kuid kui see läheb mõistlikkuse piiridest välja, sunnib see inimest liigselt pingutama või vastupidi midagi ette võtmast kartma (äkki tuleb välja ebaperfektsena?), ning tekitab veel ebameeldivaid emotsioone – siis see juba “mürgitab” elu.

Tüüpiline küsimus:

„Kuidas loobuda perfektsionismist ja aktsepteerida oma ebakindlust? Ma tean, et kogu loodus on ebakindel, kuid puuokste kõverus sõltub erinevatest välisteguritest: temperatuurirežiimist, niiskusest, tuulte suunast jne. Kuid inimene näib ju loovat oma elu ise, seetõttu tunnen süütunnet oma ebakindluse pärast“. Tegelikult loobuda ei saa tegelikult mitte millestki. Sest see, millest me jõuga üritame “loobuda”, jääb meiega tihedalt seotuks. Tagasilükkamine on külgetõmbe vastand.

Me saame vaid vabastada selle, mis meid enam ei teeni. Seetõttu oleks õigem mitte küsida “kuidas loobuda?”, vaid “kuidas vabaneda?”

Kui te ütlete: “Kuidas ma saan vabaneda?” – see avab kohe ukse selleks, et mõista: milles seisneb minu süü ja hirm, kui ma pole täiuslik?

Me tõepoolest oleme Loojad ja ise loonud kõik need eksitused, mis nüüd justkui meie elu “segavad”. Ja ma olen juba maininud, et need “takistused” olid vajalikud artefaktid duaalsuse mängus.

Mis on perfektsionism? See on soov saavutada täiuslikkus ja teenida auhinda, kuulsust, austust, raha oma suurepäraselt tehtud tegude või täiuslikkuse eest. Miks inimesed nii ihkavad kõike seda?

Sest eelmistes eludes, kui Armastus oli meil külmutatud, oli tõesti hirmus olla ebaedukas ja mitte särav. Paljudele inimestele tänapäeval on edukuse mõõdupuu muutunud sisemiseks – see on peaaegu eksistentsiaalne hirm mitte olla piisavalt hea.  Kuid selle taga on täiesti reaalsed kogemused eelmistest eludest.

Seega perfektsionism toetub alati hirmule teha midagi valesti ja jälle kogeda hülgamist, ebavajalikkust, mittesobivust. Just ebavajalikkuse tunde tõttu püüavad inimesed tõestada, et nad väärivad vähemalt austust, väärikust, et neid kardetakse, et nendest sõltutakse, et neid vajatakse jne.Kuid kui hästi sa ka ei tegutseks, kui suurepäraselt sul ka ei õnnestuks ja kui palju sa ka väliselt ei edeneks, kui sinul on sees “must auk”, siis miski sarnane armastusele, edu, raha, võim, ei suuda seda täita. Katsed kompenseerida hüljatusehirmu ja valu perfektsionismist sotsiaalse eduga on minevikumehhanism. Südame jaoks ei ole sotsiaalne tähtsus ega staatus üldse olulised. Sest süda on kui surematu hing, ning rollimängude “tuhvlid” pole südamele olulised. Seega ainult südamesse sukeldudes on võimalik parandada seesmise “musta augu”. Selleks tuleb leida tee oma hingeni – hing täidab sind ja võimaldab tunda enesepiisavust.

Miks keegi “kannatab” perfektsionismi all, aga keegi mitte?

Sama olukorra puhul võivad erinevatel inimestel olla täiesti erinevad reaktsioonid sama ärritaja suhtes.

Üks võib karta tagasilükkamist, aga teine teab, et teda ei saagi ei vastu võtta ega tagasi lükata, et ta on iseendalelihtsalt olemas. Sest kogemused on erinevad.

Kui sinul on emotsionaalne hirmutunne hüljatuse ees, mis paneb sind olla perfektne see tähendab, et mõned minevikukogemused pole sinus sees veel suletud, vastu võetud ega andestatud.  Ja sa saad sellest vabaneda, õppides elama südamest, mitte läbi päikesepõimiku, sest perfektsionism elab just seal. Kõik, mis on seotud perfektsionismiga, on seotud päikesepõimikuga: ma survestan, ma saavutan tulemuse, ma sunnin ennast, ma pingutan… Väga huvitav hetk – sageli perfektsionistid ütlevad: “See on häbiväärne, kui ma ei suuda seda teha!”

Kõik, mis on seotud sotsiaalsete maskidega: rikkam-vaesem, targem-rumalam, tervem-haigem, ilusam-koledam – need on lihtsalt lava mängud. Kõik, mis on laval, eksisteerib ainult ühe asja jaoks: et, mängides neid tegelasi ja rolle, sa saad taas meenutada armastust. Niipea kui me meenutame armastust, niipea kui me meenutame, et oleme ise armastusest loodud, tuleb meile arusaam-tunne, et elus on oluline mitte saavutada täiuslikkust ega sotsiaalseid hüvesid, vaid tunda õnne igast hetkest, et sa oled selline nagu sa oled. Mida iganes sa ka ei omaks, võid kaotada kõik. Kuid kui sa oled iseendal olemas, ei saa sa ennast kaotada.

Milles seisneb kõigi nende ebameeldivate emotsioonide tähendus, kui sa tunned enda ebapiisavuse tunnet, süütunnet ja nii edasi? Selles, et sinu süda ütleks: “Ma tahan elada teistmoodi!”, et sa lõpuks ärkaksid ja tunneksid soovi armastada Armastus – on enda aktsepteerimine just sellisena nagu sa oled. Sa pole halvem ega parem kui keegi teine, sa oled unikaalne ja ainulaadne. On olnud aegu, kus sotsiaalne ja rahaline edu oli piir, mida me lihvisime mängus, et hoolimata sellest, kuidas see piir arenes, säilitada inimlikkus. Me tegime nii, nagu oleme saanud ja osanud.

Nüüd pole suuremat ülesannet kui ennast ja teisi tänuga vastu võtta kõigi nende rollide eest, mida me kunagi mängisime.Kõik raskused, kõik ebameeldivad emotsioonid ja iseloomujooned antakse meile just selleks, et välja töötada vaimu säde, et me tahaksime vastu võtta, andestada ja armastada. Need on meie abilised teel meenutamisele, et kõige tugevam jõud selles maailmas on Armastus. Elu ise on Armastus