Väsimuse ja elu igavuse tunne on paljudele inimestele tuttav. Mõnele pole juba lapsest peale huvitav võistlemine, karjääriredelite saavutamise, rollide mängimine, enesekehtestamise ja muu sellisega. Mõned alles nüüd eemalduvad võidujooksust, välisest kaosest – sotsiaalsete konfliktide, poliitiliste mängude, massipsühhooside – eest, mõistes, et neil pole selle mängimiseks enam soovi. Kuid samas ei teki uusi erksaid huvisid, mis südant soojendaksid, ja elu hakkab tunduma tuima, ebaolulise ja rõõmuta.

Ma tahan selgitada, miks see nii juhtub. Varasematel aegadel saavutas inimene oma eesmärke valu ja kannatuste kaudu. Meie bioloogilises struktuuris oli mehhanism, mis võimaldas füüsilisi jõude stressi hetkel mobiliseerida. Just seetõttu vajavad vanemad inimesed sõna otseses mõttes ärevaid uudiseid, sest ainult ohu tunde korral suureneb nende energilisus, selgus ja aktiivsus, mis võimaldab neil end elusana tunda. Kogu eelmine ajastu oli peamiselt seotud väärtusega: ellujäämine ja võitmine. Elu tunnetus oli otseselt seotud võitlusega. Inimene elas ja tegutses surudes  alla end ja teisi. Need, kes juba lapsepõlvest alates tundsid vastumeelsust konfliktide ja mänguliste stsenaariumide vastu, tajuti ümbritsevate poolt iseloomutuks nõrgukeseks.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.